Ettelugemine telefonis

iPhone (iOS 26) ja Android

Eesti keeles ei ole vaja midagi paigaldada. Kui telefonis eestikeelset häält ei ole — ja iPhone’is seda praktiliselt kunagi ei ole — pöördub leht ise Tartu Ülikooli kõnesünteesi poole ja toob hääle sealt. Vajad ainult internetiühendust.

Ülejäänu siin lehel on seega valikuline. Süsteemihäält tasub seadistada ainult siis, kui tahad kuulata ilma internetita — näiteks autos või maal.

iPhone — kust menüü käib

Kirjutan menüünimed inglise keeles, sest neid on lihtsam üles leida ka siis, kui telefon on eestikeelne. iOS 26 nimetas selle menüü ümber: varem oli Spoken Content, nüüd on Read & Speak.

Settings → Accessibility → Read & Speak

Seal on kolm asja, mis loevad.

Speak Screen — lülita sisse. Pärast seda loeb telefon terve lehe ette, kui tõmbad kahe sõrmega ekraani ülaservast alla. See on kõige töökindlam viis ja töötab ka siis, kui lehe Kuula-nupp ei tööta.

Speak Selection — valikuline. Kui sisse lülitada, ilmub teksti märkimisel nupp Speak.

Voices — siit valid keele ja hääle. Nimekiri on tähestikus: Estonian tuleb kohe pärast English’it, Russian on tükk maad allpool.

Iga keele all saab veel seada Rate (kiirus, kilpkonn ↔ jänes), Pitch ja Speech Volume. Unejutu jaoks tasub kiirus veidi vasakule tõmmata.

iPhone — vene keel

Ei nõua midagi peale allalaadimise.

Settings → Accessibility → Read & Speak → Voices → Russian — vali hääl (näiteks Milena) ja lase alla laadida. Seejärel ava lehe venekeelne pool ja vajuta Слушать.

Vali hääl ise

Kui seadmes on mitu sobivat häält, saad siit valida, millist leht kasutab. Valik jääb meelde.

iPhone — eesti keel

Apple eesti häält ei paku. Tasuta lahendus on Tartu Ülikooli rakendus Neurokõne App Store’ist.

1. Paigalda Neurokõne.
2. Ava rakendus ja vajuta nuppu „Süsteemi hääl“. Lülita hääled sisse ja vajuta „Luba hääled“. Ainult allalaadimisest ei piisa — just see nupp annab hääled süsteemile.
3. Sulge rakendus täielikult.
4. Settings → Accessibility → Read & Speak → Voices → Estonian — seal peaks nüüd olema TartuNLP hääl (näiteks Mari).

Oluline piirang. Isegi kui eesti hääl on süsteemis olemas ja töötab, ei anna Safari kolmanda osapoole hääli veebilehele. Seda ei saa lehe poolelt parandada. Kontrolli diagnostikaga (allpool) — kui seal on „eestikeelseid: 0“, siis kasuta Speak Screen’i või lehe 📋 nuppu, mis kopeerib loo teksti Neurokõne rakendusse kleepimiseks.

Android

Androidil on kaks head uudist: vene keel on olemas, ja erinevalt iPhone’ist annab Chrome ka kolmanda osapoole hääled veebilehele. Nii et eesti keel töötab Androidis ka lehe Kuula-nupuga.

Aus märkus menüünimede kohta. Androidi menüü on eesti keeles, kui telefoni keeleks on eesti keel — aga täpsed sõnad erinevad tootjati ja Androidi versiooniti. Samsungil, Pixelil ja Xiaomil on samal asjal erinev nimi. Kirjutan mõlemad keeled kõrvuti, aga kõige kindlam on kasutada Seadete otsingut.

Kõige lihtsam tee: ava Seaded ja kirjuta otsingusse kõneks või text-to-speech. Otsing viib kohale, olenemata sellest, mis on menüü nimi.

Käsitsi, tootja järgi:

Pixel ja puhas Android:
Seaded → Juurdepääsetavus → Kõneks muutmise tekst
(Settings → Accessibility → Text-to-speech output)

Samsung:
Seaded → Üldine haldus → Kõneks muutmise tekst
(Settings → General management → Text-to-speech)

Xiaomi:
Seaded → Lisaseaded → Juurdepääsetavus → Kõneks muutmise tekst
(Settings → Additional settings → Accessibility → Text-to-speech output)

Kui menüüs on midagi muud kirjas, otsi sõna „kõne“, „hääl“, „speech“ või „speak“.

Android — mida seal teha

1. Mootor. Ülal on Eelistatud mootor (Preferred engine). Seal peab olema Google’i kõnesüntees (Speech Recognition & Synthesis / Google Text-to-speech). Kui pole, vaheta see. Kui seda üldse nimekirjas pole, paigalda Play poest.

2. Keel. Vajuta mootori kõrval hammasratast → Keele installimine / Häälandmete installimine (Install voice data). Otsi Русский ja lae alla. Umbes paarkümmend megabaiti. Oota lõpuni — siin jääb asi kõige sagedamini pooleli.

3. Eesti keel. Paigalda Play poest Neurokõne, lae hääled alla, ja vali seejärel samas menüüs eelistatud mootoriks Neurokõne.

4. Kontroll. Vajuta Kuula näidet (Listen to an example). Kui kõlab õiges keeles, on süsteemipool valmis.

5. Ava leht Chrome’is uuesti ja vajuta Kuula.

Androidi varuvariandid: Chrome’i kolme punkti menüüs on „Kuula seda lehte“ (Listen to this page). Ja Juurdepääsetavuse all on „Valitud teksti ettelugemine“ (Select to Speak) — lülitad sisse, vajutad ekraanile ilmuvat nuppu ja tõmbad sõrmega üle teksti.

Diagnostika

Kui Kuula-nupp ei tööta, ava lugu ja vajuta seda — teate sees on link „Näita, milliseid hääli see brauser näeb“. See ütleb täpselt, mitu häält brauser näeb ja mitu neist on eestikeelsed. See lõpetab arvamise.

Kolm sagedasemat viga

Leht ei ole uuesti laetud. Brauser loeb häälte nimekirja sisse ainult lehe avamisel. Uus hääl ei ilmu enne, kui sulged kaardi ja avad uuesti.

Hääl ei ole päriselt alla laetud. Nimekirjas peab olema linnuke, mitte allalaadimisnool.

Telefon on vaikse režiimi peal. iPhone’i külgnupp vaigistab ka kõnesünteesi.

Aus hinnang

Süntesaator loeb korrektselt, aga ta ei tee pause seal, kus lugu neid vajab, ega muuda häält, kui Ludvig karjub. Unejutu jaoks on tema tempo ühtlane ja natuke tuim.

Kõige parem lahendus on ikkagi see, et keegi loeb ise. Kui see sobib, saab lood ka lihtsalt lindistada — telefoni diktofoniga, üks lugu korraga — ja siis mängib leht neid päris häälega. See on lastele hoopis teine asi kui masin.

Head ööd.

Kuu luksud

Öömetsa lood

Vahtramäe järve ääres elasid kolm sõpra.

Ükssarvik Sädekabi, kelle sarv helendas nagu väike öölamp ja kelle lakk lõhnas alati veidi vaarikate järele.

Konn Ludvig, kes pidas ennast väga tähtsaks lauljaks, kuigi oskas kogu maailmas ainult ühte nooti. See noot oli:

„KROOKS!“

Ja merisiga Nupsi, kes armastas rohkem kui midagi muud maailmas porgandeid. Ja natukene ka oma sõpru.

Sel õhtul istusid nad kolmekesi kaldal, jalad vees, ja vaatasid kuud.

„Kas teile ka tundub…“ nohises Nupsi, „…et kuu vilgub?“

Kuu tõesti vilkus. Ta läks heledaks. Siis tuhmiks. Siis jälle heledaks. Ja iga kord, kui ta vilkus, kostis taevast pisike, häbelik heli:

Hik!

„Kuul on luksud!“ hüüdis Ludvig ja hüppas püsti. „KROOKS! See on katastroof! Kui kuul on luksud, ei saa keegi terves maailmas magada!“

„Mina saan küll,“ ütles Nupsi.

„Sina saad ka porgandi sees magada,“ ütles Ludvig. „Sina ei ole näide.“

Sädekabi puudutas oma sarvega vett ja mõtles.

„Siis me peame kuu luksud ära ravima,“ ütles ta. „Kes teab, kuidas luksudest lahti saada?“

Esimene katse: hoia hinge kinni

„Mina tean!“ hüüdis Nupsi. „Kui minul on luksud, siis ma hoian hinge kinni ja loen kümneni.“

Sädekabi tõstis pea taeva poole ja hüüdis nii viisakalt kui oskas:

„Kallis Kuu! Palun hoia hinge kinni ja loe kümneni!“

Kuu kuulas. Kuu hoidis hinge kinni.

Ja läks kustu.

Terve maailm läks pimedaks. Järv kadus. Mets kadus. Ludvig kadus, kuigi ta seisis täpselt sealsamas.

Kusagilt puu otsast kostis: „Uuu— TÕNK!“

See oli öökull Osvald, kes oli lennanud otsa oksale, mida ta enam ei näinud.

„Kümme!“ ütles kuu ja süttis tagasi.

Hik!

„Ei aidanud,“ ütles Nupsi.

„Vabandust, Osvald!“ hüüdis Sädekabi puu poole.

„Ma olen täiesti korras,“ ütles Osvald hääletoonil, mis tähendas, et ta ei ole.

Teine katse: joo vett tagurpidi

„Minu vanaema ütles alati,“ alustas Ludvig tähtsalt, „et luksude vastu tuleb juua vett. Tagurpidi. Klaasi valest servast.“

„Kuidas kuu joob?“ küsis Nupsi.

Selle peale ei osanud keegi midagi vastata. Aga Sädekabi sarv hakkas helendama nii heledalt, et vette tekkis pikk hõbedane tee — otse kaldalt kuuni välja.

Ludvig korjas ühe suure vesiroosilehe, tegi sellest kausi, täitis järveveega ja astus mööda hõbedast teed üles.

Ta astus. Ja astus. Ja astus.

Ja siis komistas.

Terve vesiroosikausitäis vett kukkus alla, otse Nupsi peale.

Nupsi seisis tükk aega vaikselt. Tema karvad olid nüüd igas suunas korraga.

„Ma näen välja nagu vihmasse jäänud kolmnurk,“ ütles Nupsi.

Ja kuu — kes oli seda kõike ülevalt pealt vaadanud — tegi imeliku heli.

Prrhh.

Kolm sõpra vaatasid üles.

„Kas kuu just… naeris?“ küsis Sädekabi.

Kolmas katse: aja luksud ehmatusega minema

„Ma tean, mis nüüd teha!“ hüüdis Ludvig ja ajas rinna ette. „Luksud tuleb ära ehmatada! Ja kes on kogu Vahtramäe kõige ehmatavam laulja?“

„Osvald?“ pakkus Nupsi.

„MINA,“ ütles Ludvig.

Ta hüppas kõige kõrgema kivi otsa, tõmbas kopsud õhku täis, ajas põsed nii suureks, et nägi välja nagu kaks rohelist palli, ja karjus taeva poole kõige valjema häälega, mis konnal olemas on:

„KROOOOOOKS!“

Kivi oli libe.

Ludvig lendas kaarega järve. Plõmps.

Nupsi naeris nii kõvasti, et kukkus selili. Sädekabi naeris nii kõvasti, et ta sarv hakkas vilkuma nagu jõulutuled. Ludvig ujus pinnale, vesirohi kõrva taga, ja ütles väga väärikalt:

„See oli kavas.“

Ja siis juhtus midagi.

Kuu hakkas naerma.

Päris naerma — nii, et kogu järv värises hõbedaselt ja lained lõid vastu kallast ja isegi Osvald puu otsas ütles: „Noh, hea küll,“ ja naeris natuke kaasa.

Kuu naeris ja naeris ja naeris.

Ja kui ta lõpuks lõpetas, oli taevas täiesti vaikne.

Sädekabi ootas. Nupsi ootas. Ludvig ootas, vesi ninast tilkumas.

Ühtegi hikki ei tulnud.

Ja siis läks vaikseks

„Luksud on läinud,“ sosistas Nupsi.

„Aitäh teile,“ ütles kuu. Tema hääl oli pehme, nagu tekk, mille keegi su lõuani tõmbab. „Mind on proovitud ravida sadu aastaid. Keegi pole varem mõelnud mind lihtsalt naerma ajada.“

„See ei olnud päris plaan,“ tunnistas Sädekabi.

„Parimad asjad harva on,“ ütles kuu.

Ja siis säras ta nii ühtlaselt ja nii soojalt, nagu ainult väga rahulolev kuu särada oskab.

Kolm sõpra pugesid kokku sooja sambla sisse suure kase juurte vahele.

Nupsi jäi magama kõigepealt, sest merisead jäävad alati kõigepealt magama.

Ludvig jäi magama teisena, keset lauset, milles ta seletas, kui hästi ta oli sellega hakkama saanud.

Sädekabi jäi ärkvele kõige kauem. Ta vaatas kuud, ja kuu vaatas teda, ja tema sarv muutus aina tuhmimaks ja tuhmimaks, nagu öölamp, mille keegi on väga aeglaselt kinni keeranud.

Järv oli vaikne.

Mets oli vaikne.

Ja kõrgel üleval hoidis kuu kogu öö nende kohal valvet — täiesti ühtlaselt, ilma ühegi luksuta.

Head ööd.

Kes norskab Siniojal?

Öömetsa lood

Sinioja metsas juhtus ühel ööl midagi, mida polnud seal juhtunud kunagi varem.

Keegi norskas.

Ja mitte tavaliselt. See norskamine oli nii vali, et männikäbid hüppasid oksa otsas paigast. Ojas käisid ringid. Ja igas urus, pesas ja koopas ajas keegi pea padja alt välja ja mõtles sama mõtet:

„Ei. Nüüd aitab.“

Esimesena tuli veest välja kobras Reinhold. Reinhold oli ehitaja ja tal oli maailma kohta üks kindel arvamus: iga probleemi saab lahendada ühe lauaga.

Talle lendas kohale nahkhiir Piia, kes tegi kolm tiiru ja jäi siis oksa külge tagurpidi rippuma, sest nii oli tema arvates kõik palju paremini näha.

Ja kusagilt kaugelt, põõsaste vahelt, kostis vaikset sahinat. See oli siil Ottokar, kes oli teel. Ottokar oli alati teel. Ta jõudis kohale umbes siis, kui teised olid juba ära otsustanud.

„Me peame selle norskaja üles leidma,“ ütles Reinhold.

„Ma tean juba, kes see on,“ ütles Piia tagurpidi. „See on midagi tohutut. Kuula seda häält. Midagi väiksemat kui karu ei suuda niimoodi norsata.“

Karu Bruno

Nad hiilisid karu koopa juurde. Reinhold hiilis nagu kobras — see tähendab: väga lärmakalt. Piia hiilis vaikselt. Ottokar hiilis kusagil taga pool ja jäi natuke maha.

Koopas oli pime.

Ja koopa suus istus karu Bruno, täiesti ärkvel, silmad punased, käpad kõrvadel.

„Kui te tulite mind süüdistama,“ ütles Bruno, „siis ma pole tervet ööd silmagi kinni saanud.“

„Vabandust,“ ütles Reinhold.

„Ma olen proovinud kõike,“ ütles Bruno. „Ma panin kõrvadesse sammalt. Ma panin pea ämbrisse. Ma laulsin endale hällilaulu. Ma norsatasin ise vastu. Ei aidanud.“

Nad läksid edasi.

Reinholdi teooria

„Ma tean, mis see on,“ teatas Reinhold poole tee peal. „See on minu tamm. Vesi käib läbi ühe pilu ja teeb häält. Minu tamm norskab.“

„Tammid ei norska,“ ütles Piia.

„Kõik norskavad natuke,“ ütles Reinhold.

Nad läksid tammi juurde. Reinhold ronis peale, pani kõrva vastu palke ja kuulas väga tõsise näoga.

Norskamine kostis edasi — täpselt sama valjult, aga selgelt kusagilt mujalt.

„Ei ole tamm,“ tunnistas Reinhold.

„Ma ütlesin,“ ütles Piia.

„Aga ma panen sinna igaks juhuks ühe laua.“

Tagurpidi kuulamine

Siis tegi Piia asja, mida ainult nahkhiired oskavad.

Ta jäi täiesti liikumatult rippuma, pani silmad kinni ja kuulas — nii nagu nahkhiired kuulavad, terve kehaga, nii et heli joonistab pimeduse sisse pildi.

„Ida pool,“ sosistas ta. „Vana õõnes tamm. See, mille sees on suur auk.“

Nad hiilisid tamme juurde. Norskamine oli seal nii vali, et samblatükid värisesid maas.

Reinhold vaatas Piiat. Piia vaatas Reinholdi.

„Kes seal ka ei ole,“ sosistas Reinhold, „ta on hiiglaslik.“

Nad hingasid sisse. Ja vaatasid auku.

Roosi

Augu põhjas, ühe kuivanud lehe peal, magas kimalane.

Üks. Väike. Kohev. Umbes nii suur kui pöidla ots.

Ta magas selili, käpad laiali, ja iga kord kui ta sisse hingas, tegi ta:

„MRRRRRRRRRHHH.“

Ja vana õõnes tamm — mis oli seest tühi nagu tohutu puutoru — võttis selle pisikese häälekese ja tegi sellest terve metsa jaoks kontserdi.

Piia pidi ennast kinni hoidma, et mitte oksa otsast alla naerda.

„See on Roosi,“ ütles Piia. „Ta magab siin igal suvel. Ta lihtsalt pole kunagi varem nii sügavalt maganud.“

Ja siis, põõsaste vahelt, jõudis lõpuks kohale Ottokar.

Ta vaatas auku. Ta vaatas kimalast. Ta vaatas suurt tühja puud.

„Puu võimendab,“ ütles Ottokar.

„Aitäh, Ottokar,“ ütlesid Reinhold ja Piia korraga.

Üks laud

„Ma tean, mida teha,“ ütles Reinhold vaikselt.

„Kui sa ütled „üks laud“,“ ütles Piia, „siis ma lendan minema.“

„Üks laud,“ ütles Reinhold.

Aga seekord oli tal õigus.

Ta tõi ühe pehme, sileda lepalaua ja pani selle ettevaatlikult õõnsuse suu ette — mitte kinni, ainult natuke ette, nii nagu pannakse ust praokile. Piia toppis servad sambla ja udusulgedega täis. Ottokar lükkas jalaga ühe kuivanud lehe Roosile teki asemel peale.

Ja mets jäi vaikseks.

Nii vaikseks, et kuulda oli oja. Ja tuult lehtedes. Ja väga, väga kaugelt, õrnalt, nagu kellegi hingamist teises toas:

mrrrh… mrrrh… mrrrh…

Kaugelt koopa poolt kostis üks pikk, õnnelik ohe. See oli Bruno, kes oli lõpuks pikali kukkunud.

Reinhold ujus koju ja jäi magama otse vee peal, käpad üle kõhu.

Piia lendas oma oksa juurde, keeras end tagurpidi, tõmbas tiivad ümber nagu keebi ja jäi magama nii, nagu tema arvates ainuõige on.

Ottokar jõudis koju kõige hiljem, sest Ottokar jõuab alati kõige hiljem. Ta puges lehehunniku sisse, tegi ennast keraks ja mõtles enne uinumist, et küll on hea, kui metsas on jälle vaikne.

Ja vanas õõnsas tammes magas üks väga väike kimalane, kes ei saanudki kunagi teada, et ta oli terve öö kogu metsa üleval hoidnud.

Head ööd.

Vihmane neljapäev

Öömetsa lood

A. A. Milne’i „Karupoeg Puhhi“ (1926) vaimus, oma tegelastega

Ottokar oli neljapäeva hommikul kurb.

Mitte millegi pärast. Ta oli seda ise kontrollinud.

Ta ei olnud haige. Keegi polnud teda solvanud. Tal oli tegelikult isegi rohkem tigusid kui tavaliselt.

Ta oli lihtsalt kurb, nii nagu vahel sajab vihma ilma ühegi mõjuva põhjuseta.

Ta istus lepa all ja ei läinud kuhugi.

Kobras Reinhold tuli esimesena.

Reinhold on ehitaja ja ehitajad tahavad asju korda teha.

„Mis viga?“

„Ei midagi.“

„Peab olema.“

„Ei ole.“

Reinhold mõtles hoolega.

„Kas ma teen sulle ühe katuse?“ küsis ta. „Ma teen laudadest. Siis ei saja peale.“

„Ei ole vaja.“

„Aga midagi peab tegema.“

„Ei pea,“ ütles Ottokar.

Reinhold jäi seisma ja tal oli väga ebamugav, sest tema jaoks oli see esimene kord elus, kui midagi ei olnud võimalik ära parandada.

Siis tuli nahkhiir Piia.

Piia arvab, et kõike saab paremaks teha, kui vaadata seda õigest suunast.

„Vaata,“ ütles ta ja jäi oksa külge tagurpidi rippuma. „Vaata heast küljest. Sul on kuiv koht. Sul on toitu. Homme on ilus ilm, ma nägin pilvi.“

„Ma tean,“ ütles Ottokar.

„No siis!“

„Ma ikka olen kurb.“

Piia rippus ja mõtles ja ei saanud aru.

Nad istusid seal kolmekesi väga pikalt.

Reinhold võttis lõpuks ühe laua ja pani selle Ottokari kohale — mitte katuseks, vaid lihtsalt sellepärast, et tal oli laud käes ja ta pidi midagi tegema. Siis istus ta laua alla ka ise.

Piia lõpetas rääkimise ja jäi lihtsalt rippuma.

Vihm tegi lehtede peal häält.

Nad ei öelnud tund aega mitte midagi.

Ja siis, umbes kella nelja paiku, ütles Ottokar:

„Nüüd on natuke parem.“

„Mis aitas?“ küsis Reinhold kohe, sest ta tahtis seda üles kirjutada.

Ottokar mõtles.

„See, et te ei läinud ära,“ ütles ta.

Reinhold mõtles selle peale terve õhtu, oma tammi peal istudes, ja jõudis lõpuks järelduseni, mis tema jaoks oli üsna raske:

et vahel ei ole sõbra kurbus asi, mille sa pead ära lahendama.

Vahel on see lihtsalt ilm.

Ja ilma sees ei ehitata katust. Ilma sees istutakse koos ja oodatakse ära.

Reedel oli päike.

Ottokar jõudis kohale nagu alati kõige viimasena, ja tal oli täiesti tavaline nägu, ja keegi ei küsinud temalt midagi.

Head ööd.

Mõte: A. A. Milne’i Puhh ja Iiah on Eestis autorikaitse all veel 2027. aastani, nii et see on lõnn oma tegelastega — aga täpsalt selles vaimus. Mõte: kurbus ei vaja alati põhjust ega lahendust. Kõige kasulikum, mida sõber teha saab, on mitte ära minna.

Suur hall kivi

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), I ptk

Jänespoeg Miku joonistas ühel hommikul liivale pildi.

Ta joonistas väga hoolikalt. Pilt oli suur ja ümar ja natuke muhklik ühest otsast.

Kõigepealt näitas ta seda oma isale.

„Kena kivi,“ ütles isa.

Siis näitas ta seda naabrimees Hallile.

„Vaat see on kivi,“ ütles Hall tunnustavalt. „Suur kivi.“

Siis näitas ta seda kooliõpetajale, kes kohendas prille ja ütles:

„Väga korralik kivi, Miku. Sa oskad hästi ringi joonistada.“

Miku istus terve pärastlõuna oma pildi kõrval maha ja oli kurb. Sest see ei olnud üldse kivi.

Õhtu eel tuli mööda tema väike õde Tiiu, kes oli nii väike, et ta ei osanud veel isegi korralikult joosta. Ta vaatas pilti pikalt.

Siis küsis ta:

„Kas rebasel on kõht valus?“

Miku ajas end püsti nagu vedru.

„JAH!“ hüüdis ta. „See on rebane, kes sõi ära terve heinakuhja! Sellepärast ongi ta selline! Vaata, siit paistab veel üks kõrs välja!“

„Ma nägin,“ ütles Tiiu.

Nad istusid koos liiva peal, kuni päike läks madalaks ja rebase vari venis pikaks üle terve ranna.

„Kas sa joonistad homme ka?“ küsis Tiiu.

„Ma joonistan siia terve loo,“ ütles Miku. „Aga sina pead vaatama. Sest sina näed.“

Öösel magas Miku hästi. Ja liival, kuuvalguses, magas ka üks väga täis kõhuga rebane, keda ükski täiskasvanu polnud märganud.

Head ööd.

Mõte: raamatu esimene peatükk — täiskasvanud näevad kübarat seal, kus laps näeb elevanti neelanud boamadu. Asi pole selles, et täiskasvanud on rumalad. Nad on lihtsalt lõpetanud vaatamise ja alustanud äratundmisega.

Kuningas, kes käskis targalt

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), X ptk

Ühe küla taga oli mägi ja mäe otsas oli kivi ja kivi peal istus kuningas Bertram.

Ta valitses kõike, mida ta nägi. Ta ütles ise nii.

Ühel õhtul ronis mäest üles poiss nimega Villem, kes oli tulnud vaatama, kas kuningas on päris.

„Ma olen päris,“ ütles Bertram. „Küsi mult midagi. Ma käsin.“

„Käskige tuulel puhuda,“ ütles Villem.

Kuningas kortsutas kulmu, pani sõrme märjaks, tõstis selle üles ja ootas natuke.

„Tuul!“ hüüdis ta siis. „Puhu!“

Ja tuul puhus.

„Aga see puhus niikuinii,“ ütles Villem.

„Muidugi,“ ütles kuningas rahulikult. „Ma ei käsi kunagi seda, mida ei saa täita. Kui ma käsiksin tuulel seista, siis ei juhtuks midagi, ja mina näeksin välja loll. Kuningas, kes käsib võimatut, ei ole kuningas. Ta on lihtsalt mees, kes karjub mäe otsas.“

Villem mõtles selle peale.

„Käskige päikesel loojuda,“ ütles ta.

„Hea,“ ütles kuningas. „Istu.“

Nad istusid. Päike vajus aeglaselt kuuse ladvani. Siis puudutas ta metsa serva. Siis läks pool päikesest ära.

Ja täpselt siis ütles kuningas väga pidulikult:

„Päike! Loojugu!“

Ja päike loojus.

Villem naeris nii, et pidi pikali kukkuma.

„See on petmine!“

„See on ajastamine,“ ütles kuningas väärikalt. „Poolt tarkust on teada, millal käskida.“

Kui hakkas pimedaks minema, ütles kuningas: „Nüüd on sul aeg koju minna.“

„Kas see on käsk?“

„See on käsk, mida on võimalik täita,“ ütles kuningas. „Ja neid on kõige raskem endale anda. Käskida teistele on kerge. Käskida iseendale — see on päris valitsemine.“

Villem läks alla mäest. Ja kodus, kui ta ise oma tuppa läks ja ise voodisse pugesid ja ise teki peale tõmbas, mõtles ta, et täna õhtul valitses vist tema küll üht väikest kuningriiki.

Head ööd.

Mõte: kuninga planeet. Autoriteet toetub mõistusele — kui käsid rahval merre hüpata, teeb rahvas revolutsiooni. Ja: iseennast hinnata (ja käsutada) on raskem kui teisi.

Plaks, plaks, plaks

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XI ptk

Sinioja metsas elas lind, keda kutsuti Suureks Sädelevaks Kuldnokaks. Ta oli selle nime ise välja mõelnud.

Tal oli üks kummaline häda: ta kuulis ainult plaksutamist.

Kui sa ütlesid talle „tere“, ei kuulnud ta midagi. Kui sa ütlesid talle „su saba on sassis“, ei kuulnud ta ka midagi. Aga kui sa lõid käpad kokku — plaks — siis kummardas ta kohe ja ütles: „Aitäh! Aitäh! Te olete väga hea maitsega!“

Ühel õhtul tuli tema puu alla väike orav Ella.

Ella lõi käpad kokku. Plaks.

Lind kummardas.

Plaks. Lind kummardas.

Plaks. Plaks. Plaks.

Lind kummardas nii palju kordi, et tal hakkas kael valutama.

„Kas sa võiksid natuke aeglasemalt?“ hüüdis ta.

„Ahaa!“ ütles Ella. „Sa kuulsid mind!“

Lind jäi vait. Tal oli natuke piinlik.

„Ma tean üht mängu,“ ütles Ella. „Sina ei plaksuta ja mina ei plaksuta. Me ainult kuulame. Kes esimesena midagi kuuleb, see võidab.“

Lind pidas seda väga rumalaks mänguks, aga kael valutas, nii et ta nõustus.

Nad kuulasid.

Kõigepealt polnud midagi.

Siis oli oja.

Siis oli tuul lehtedes, mis käis üle metsa nagu suur pikk hingetõmme.

Siis oli kaks rohutirtsu, kes vastasid teineteisele.

Siis oli kusagil väga kaugel üks konn, kes ei osanud laulda, aga proovis niikuinii.

Suur Sädelev Kuldnokk kuulas kaua. Ja ütles siis vaikselt, esimest korda elus kellegi teise kohta:

„Kui palju siin kõike on.“

„Sa võitsid,“ ütles Ella.

„Ma isegi ei tahtnud võita,“ ütles lind, ja imestas ise ka.

Sel ööl ta ei harjutanud kummardamist. Ta pani pea tiiva alla ja jäi magama rohutirtsude saatel, ja unes ei plaksutanud keegi, ja see oli täiesti kena uni.

Head ööd.

Mõte: hooplejaga kohtumine. Edev inimene kuuleb ainult kiitust — ja jääb seetõttu kogu ülejäänud maailmast ilma.

Tähtede lugeja

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XIII ptk

Ühes vanas majas põles öösiti aknas tuli. Seal istus härra Kribu ja luges tähti.

Mitte tähestiku tähti. Taevatähti.

Tal oli suur paks raamat ja igale reale kirjutas ta ühe numbri. Kui ta jõudis lehe lõppu, keeras ta lehe ja alustas uuesti.

„Neli miljonit kaheksasada tuhat kolmsada üksteist,“ ümises ta. „Kõik minu omad.“

Aknast vaatas sisse Anni, kes elas naabermajas.

„Kuidas nad teie omad on?“ küsis ta.

„Sest ma mõtlesin selle esimesena välja,“ ütles härra Kribu, tõstmata pead. „Ja sest ma olen nad ära lugenud.“

„Ja mis te nendega teete?“

„Ma loen neid,“ ütles härra Kribu. „Ja siis loen üle. Sest number peab õige olema.“

Anni mõtles pikalt.

„Mul on ainult üks,“ ütles ta lõpuks.

„Üks täht?“ Härra Kribu naeratas natuke halastavalt.

„Üks lill,“ ütles Anni. „Sinilill purgis. Ma kastan teda hommikul ja keeran ta akna poole, sest muidu ta kasvab kõveraks. Ja talvel ma toon ta köögist ära, sest köögis on külm.“

„See on väga vähe,“ ütles härra Kribu.

„Aga minu lillel on minust kasu,“ ütles Anni. „Kas tähtedel on teist ka kasu?“

Härra Kribu sulle pastaka. Ta avas suu ja pani jälle kinni.

Ta vaatas oma raamatut, kus oli neli miljonit kaheksasada tuhat kolmsada üksteist numbrit, mis ei teinud mitte kellelegi mitte midagi.

Ja siis tegi ta midagi, mida ta polnud teinud väga-väga ammu.

Ta pani raamatu kinni, läks õue ja vaatas taevast.

Mitte lugemiseks. Lihtsalt niisama.

Ta seisis seal kaua, kuni kael hakkas kangeks jääma, ja ütles siis endale tasa:

„Nad on palju ilusamad, kui number näitas.“

Järgmisel hommikul kinkis Anni talle ühe purgi ja ühe sinilille. Härra Kribu kastis seda iga päev. Ta ei loe tähti enam üldse.

Head ööd.

Mõte: ärimees, kes „omab“ tähti. Omamine ilma hoolitsemiseta on tühi; tähtis on olla millelegi kasulik.

Laternamees Elmar

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XIV ptk

Kaugel meres oli saar, mis oli nii väike, et sinna mahtus üks maja, üks latern ja üks mees.

Mehe nimi oli Elmar ja tema töö oli lihtne: kui läks pimedaks, süütas ta laterna. Kui läks valgeks, kustutas ta laterna.

Häda oli selles, et saar oli nii väike, et ta keerles ümber väga kiiresti.

Nii kiiresti, et päev kestis kolm minutit ja öö kestis kolm minutit.

Süüta. Kustuta. Süüta. Kustuta.

Elmar oli väsinud nagu inimene, kes pole maganud sada aastat, sest ta polnudki maganud sada aastat.

Ühel õhtul — see tähendab ühel kolmeminutilisel ööl — sõudis saarele tüdruk nimega Roosi.

„Miks te ei tee pausi?“ küsis ta.

„Sest see on kokkulepe,“ ütles Elmar ja süütas laterna. „Kui pime, siis tuli. Ma pole kunagi ühtegi ööd vahele jätnud.“

Ja Roosi mõistis midagi. Elmar ei olnud rumal. Elmar oli ainuke tema tuttavatest, kes tegeles millegi muuga peale iseenda.

„Ma tahan teid aidata,“ ütles ta. „Aga ma ei saa saart aeglasemaks teha.“

„Ei saa jah,“ ütles Elmar ja kustutas laterna.

Roosi vaatas ringi. Saar oli väike. Väga väike. Nii väike, et...

„Elmar,“ ütles ta. „Kui te kõnnite?“

„Kuidas?“

„Kui te kõnnite aeglaselt saare ümber, samas suunas, kuhu ta keerleb — siis jääte te terve aja päikeseloojangu sisse. Nii kaua kui tahate.“

Elmar seisis paigal. Ta polnud kunagi mõelnud, et võiks liikuda.

Ta astus ühe sammu. Siis teise.

Ja päike, mis oleks pidanud kohe ära kaduma, jäi paigale — pooleldi vee sees, oranž ja soe, nagu keegi oleks selle kinni pidanud.

Nad kõndisid koos ümber saare. Väga aeglaselt. Kaks tundi jäi päike loojuma.

„Ma pole seda kunagi lõpuni näinud,“ ütles Elmar tasa.

Ja siis lasi ta päikesel minna, süütas laterna — sest kokkulepe on kokkulepe — ja jäi esimest korda saja aasta jooksul laterna kõrvale magama, päris rahuliku näoga.

Roosi istus tema kõrval ja hoolitses selle eest, et tuli põleks.

Head ööd.

Mõte: laternasüütaja — ainus, keda väike prints ei pidanud naeruväärseks, sest ta tegeles muuga kui iseendaga. Sealt pärineb ka mõte kõndimisest, et päikeseloojangut pikendada.

Öökull, kes teadis kõike

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XV ptk

Vana veskitorni ülemises korruses elas öökull Ambrosius, kes teadis metsa kohta kõike.

Ta teadis, mitu oja metsas on (neli). Ta teadis, kus on kõige vanem tamm (kagunurgas). Ta teadis, mitu sammu on veskist rabani (kaks tuhat kolmsada).

Tema seinad olid raamatuid täis ja iga raamat oli tema enda kirjutatud.

Ühel ööl lendas tornist sisse noor nahkhiir Piia.

„Kas te teate, kuidas raba lõhnab, kui vihm on just üle läinud?“ küsis ta.

Ambrosius ajas sulgi turri. „Lõhnu ma ei kirja pane. Lõhn on kaduv. Mina kirjutan üles ainult püsivat.“

„Kes teile siis räägib, kus mis on?“

„Rändurid,“ ütles Ambrosius. „Nemad käivad. Mina kirjutan.“

„Kas te olete siis ise kunagi rabas käinud?“

Öökull avas noka. Ja pani kinni.

„Ma olen väga hõivatud,“ ütles ta.

Piia lendas tiiru ümber toa.

„Kaks tuhat kolmsada sammu,“ ütles ta. „Te teate isegi teed. Tulge.“

Ja millegipärast — võib-olla sellepärast, et keegi polnud teda kunagi varem kutsunud — Ambrosius tuli.

Ta lendas kohmakalt, sest ta polnud ammu lennanud. Ta pidi kaks korda puhkama. Aga kui nad jõudsid raba serva, jäi ta oksale istuma ja ei öelnud tükk aega mitte midagi.

Udu seisis lauguste kohal nagu valge tekk. Kuu peegeldus laukas nii selgelt, et oli täpselt kaks kuud. Ja õhk lõhnas soo ja porsa ja vihma järele.

„See ei ole raamatus,“ ütles Ambrosius lõpuks.

„Ei olegi,“ ütles Piia. „Sellepärast peabki ise tulema.“

Sel ööl kirjutas Ambrosius oma raamatusse esimest korda ühe lause, mis ei olnud number. Ta kirjutas: „Raba lõhnab pärast vihma nagu must leib.“

Ja jäi siis magama, tiib üle silmade, kummalise õnneliku tundega, nagu oleks ta väga vana ja väga noor korraga.

Head ööd.

Mõte: geograaf, kes kirjutab raamatuid, aga ei lahku kunagi laua tagant, ja peab kaduvat väärtusetuks. Teadmine ilma kogemuseta on pool teadmist.

Üks sinilill tuhande seas

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XX ptk

Poisil nimega Juss oli üks lill.

Ta ei olnud teda ise istutanud. Lill oli lihtsalt ühel kevadel tema akna all mullast välja tulnud, ja Juss oli otsustanud, et see on tema oma.

Ta kastis teda igal hommikul enne kooli. Ta pani ümber väikese kivikorviku, et keegi peale ei astuks. Kui tuli öökülm, käis ta öösel pidžaamas väljas ja pani lille peale ümberpööratud potiku, ja hommikul võttis potiku ära.

Lill omakorda kurtis päris palju. Ta ütles, et tuul on liiga kõva. Ta ütles, et Juss kastab liiga külma veega. Ta ütles korra isegi, et päike on tänna liiga ere.

Juss kurtis vahel sõpradele, et lilledega on tüli.

Aga ta kastis edasi.

Ühel suvel läks Juss vanaema juurde maale. Ja seal, metsateest natuke maad kõrvale, oli lagendik.

Ja lagendik oli täis sinililli.

Sadu. Võib-olla tuhandeid. Täpselt samasuguseid nagu tema oma. Sama sinised, sama kõrged, samamoodi natuke ühele küljele viltu.

Juss istus maha keset lagendikku ja tal hakkas väga halb olla.

„Ma arvasin, et minu oma on eriline,“ ütles ta. „Aga ta on lihtsalt üks tavaline lill.“

Ta istus seal kaua.

Ja siis vaatas ta neid tuhandet lille korralikult, ükshaaval.

Ja hakkas märkama.

Ühegi nendest ei olnud kellelegi öelnud, et vesi on liiga külm. Ühegi jaoks polnud keegi kesköösel pidžaamas õue tulnud. Ühegi ümber ei olnud kivikorvikut, mille üks kivi on natuke suurem, sest see leiti mere äärest.

Ta ütles neile — natuke ebaviisakalt, aga ta oli üheksane:

„Te olete ilusad. Aga te olete tühjad. Teie eest ei ole keegi hoolitsenud.“

Ja siis läks ta tuppa ja helistas isale ja palus, et too tema lille kastaks, sest oli neljas päev ilma vihmata.

Sel ööl, enne magamajäämist, sai Juss aru ühest asjast, mis on tegelikult üsna suur asi.

Tema lill ei olnud eriline sellepärast, et ta oli haruldane.

Ta oli eriline sellepärast, et Juss oli talle andnud kõik need hommikud.

Head ööd.

Mõte: roosiaed. „Just see aeg, mille sa oma roosile kulutasid, teeb ta nii tähtsaks.“ Sobib hästi vanemale lapsele — 9-aastane saab sellest kinni.

Kuidas metskassiga sõbraks saada

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XXI ptk

Heinamaa serval, kus algas mets, elas metskass. Ta oli hall ja tal olid tuttidega kõrvad ja teda ei olnud keegi kunagi katsunud.

Tüdruk nimega Mari nägi teda esimest korda ühel juuniõhtul.

„Tule mängima,“ ütles Mari.

„Ma ei saa sinuga mängida,“ ütles metskass. „Ma ei ole taltsutatud.“

„Mis see tähendab?“

„See tähendab: sidemeid luua,“ ütles metskass. „Praegu oled sina minu jaoks üks tüdruk teiste tuhandete seas. Ja mina olen sinu jaoks üks kass teiste tuhandete seas. Me ei ole teineteist vaja. Aga kui sa mind taltsutad, siis oleme.“

„Kuidas seda tehakse?“

„Väga kannatlikult,“ ütles metskass. „Sa istud siia heina sisse. Kaugele. Sa ei ütle midagi — sõnad ajavad segadust. Sa lihtsalt istud. Ja iga päev istud sa natuke lähemale.“

Nii nad tegid.

Esimesel päeval istus Mari nii kaugel, et metskass oli hall täpp.

Viiendal päeval nägi ta juba kõrvatutte.

Kümnendal päeval kuulis ta, kuidas kass hingab.

„Ja tule alati samal ajal,“ ütles kass ühel õhtul. „Kui sa tuled kella seitsmeks, siis olen ma kella kuuest peale õnnelik. Mida lähemale seitse jõuab, seda õnnelikum ma olen. Kella seitsmeks olen ma juba täiesti rahutu ja rõõmus. Aga kui sa tuled iga kord suvalisel ajal, siis ma ei tea kunagi, millal oma südant valmis panna.“

Nii tuli Mari iga õhtu kell seitse.

Ja tuli suve lõpp.

„Ma pean linna tagasi minema,“ ütles Mari, ja tal olid silmad märjad. „Nüüd on mul kurb. Sinust polnud mulle üldse kasu.“

„Oli küll,“ ütles metskass. „Vaata heina.“

Mari vaatas. Heinamaa oli kollane, nagu ta oli olnud terve suve.

„Enne sind ei tähendanud kollane heinamaa mulle midagi,“ ütles kass. „Nüüd meenutab iga kollane hein terves maailmas mulle sind. Ja mulle hakkab meeldima tuule hääl heinas.“

Ta tuli lähemale — nii lähedale, et Mari tundis, kui soe ta on — ja ütles vaikselt:

„Kõige tähtsamat ei näe silmadega. Seda näeb ainult südamega.“

Mari läks linna. Aga igal aastal, juunis, sõitis ta tagasi. Ja alati kella seitsmeks.

Head ööd.

Mõte: rebane. Taltsutamine, rituaali tähtsus, ja see, et sõprus teeb tavalise maailma tähenduslikuks. Raamatu kõige olulisem peatükk.

Kaev liivade taga

Väikese Printsi mõtete ainel

Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints“ (1943), XXIII ja XXV ptk

Kaks rändurit läksid üle liivade: üks vana ja üks väike.

Nad olid kõndinud terve päeva ja nende vesi oli otsas.

Tee peal tuli neile vastu kaupmees, kelle kotis olid pillid.

„Need on janupillid,“ ütles kaupmees. „Neelad ühe alla ja siis ei ole sul terve nädala jooksul enam janu. Sa ei pea üldse jooma.“

„Miks keegi neid ostab?“ küsis väike rändur.

„Sest see hoiab aega kokku,“ ütles kaupmees uhkelt. „Teadlased on välja arvutanud. Viiskümmend kolm minutit nädalas.“

Väike rändur mõtles pikalt.

„Kui mul oleks viiskümmend kolm vaba minutit,“ ütles ta lõpuks, „siis ma kõnniksin nendega väga aeglaselt kaevu juurde.“

Kaupmees läks edasi ja raputas pead.

Rändurid kõndisid edasi. Päike läks alla ja liiv läks siniseks ja hakkasid tulema tähed.

Vana rändur oli väsinud ja natuke hirmul, sest vett tõesti ei olnud.

„Kõrb on ilus,“ ütles väike rändur.

„Miks?“

„Sest kusagil peidab ta kaevu.“

Ja vana rändur mõistis järsku, miks liiv öösel niimoodi helgib. Ta oli lapsena elanud vanas majas, mille kohta räägiti, et kusagil seina sees on peidus aare. Keegi ei leidnud teda kunagi. Aga terve maja oli sellepärast lummatud.

„Majad, tähed, kõrb —“ ütles ta, „—nende ilu on nähtamatu.“

Nad kõndisid veel. Väike rändur väsis ära ja vana rändur võttis ta sülle ja kõndis edasi üksi, ja tundis, et ta kannab midagi väga haprat.

Ja koidu ajal, kui liiv oli veel jahe, leidsid nad kaevu.

See ei olnud kõrbekaev — auk liiva sees. See oli päris külakaev, kivist rakked ja pukk ja vints ja ämber, keset tühjust, nagu keegi oleks selle sinna unustanud.

Vana rändur keeras vinti. Vints oigas nagu vana tuulelipp, mis pole ammu liikunud.

„Kuula,“ ütles väike rändur ja naeris. „Me äratasime kaevu üles ja ta laulab.“

Nad tõmbasid ämbri üles. Vana rändur tõstis selle väikese ränduri huulteni, ja too jõi silmad kinni.

Ja see vesi ei olnud üldse tavaline vesi.

See oli sündinud pikast kõndimisest, ja vindi laulust, ja kätest, mis olid vaeva näinud.

Nad istusid kaevu ääres, kuni päike tuli üles.

Ja siis, sooja kivi peal, kõht vett täis, jäi väike rändur magama — nagu jääd magama sina ka, kohe, kohe.

Head ööd.

Mõte: janupillid ja kaev kõrbes. „Kõrb on ilus, sest kusagil peidab ta kaevu.“ Aja kokkuhoid ei ole väärtus omaette — sageli ongi kõndimine see, mis vee heaks teeb.

Üks samm veel

Inimeste maa

Antoine de Saint-Exupéry, „Inimeste maa“ (1939) — lendur Guillaumet

Postivedaja Andres käis talvel üle jää.

Suurel maal ei tea keegi, mida see tähendab. Saarel teavad kõik. Kui meri külmub, siis on jää ainus tee, ja jää peal ei ole ühtegi puud, ühtegi maja ja mitte kedagi peale sinu.

Sel korral tuli torm juba poole tee peal.

Lumi läks nii tihedaks, et Andres ei näinud oma saani. Tuul tuli külje pealt ja tegi hingamise raskeks. Ta kaotas suuna, leidis selle üles, kaotas jälle.

Ja siis ta kukkus.

Lumi oli pehme. Ja kui sa oled väga väsinud, siis on pehme lumi kõige kavalam asi maailmas, sest ta ütleb sulle väga sõbraliku häälega: maga natuke.

Andres pani silmad kinni.

Ja mõtles kolme asja peale.

Ta mõtles, et kui ta jääb siia lamama, siis kevadel, kui jää läheb lahti, ei leia teda enam keegi. Ja tema naine ei saaks aastaid teada, kas teda oodata või mitte. See tundus Andresele kõige hullem asi, mis inimesega üldse teha saab.

Ta mõtles postikoti peale, mis oli tema selja taga saanis. Seal sees oli kolm kirja ja üks pakk. Pakis oli rohi Kalmude vanaemale, kes köhis juba jõuludest saati.

Ja ta mõtles, et hobune ei tea teed.

Ta tõusis püsti.

Ta ei tõusnud kohe. Ta tõusis nii, nagu tõusevad päris väsinud inimesed: kõigepealt üks käsi, siis põlv, siis peatus, siis teine põlv.

Ja siis kõndis ta hobuse kõrval edasi, sest saanis istudes läheb külmemaks. Ta ei mõelnud enam saarele. Saar oli liiga kaugel, et selle peale mõelda. Ta mõtles ainult ühe sammu peale korraga.

Üks samm veel. Ja siis vaatame.

Kolme tunni pärast nägi ta tuld.

Hiljem, kui ta istus sooja pliidi kõrval ja käed olid nii kanged, et tass tuli kahe käega võtta, ütles keegi talle, et ta oli väga vapper.

Andres mõtles selle peale pikalt.

„Ei olnud,“ ütles ta. „Ma olin väga hirmul. Aga ükski loom ei oleks sellest lumest püsti tõusnud. Loom oleks jäänud lamama, ja tal oleks õigus olnud.“

Ta jõi teed.

„Ainult inimene teeb midagi, mis on raskem kui ta jaksab. Ja ta teeb seda ainult ühel põhjusel: sest keegi teine ootab.“

Head ööd.

Mõte: Saint-Exupéry „Inimeste maa“ — lendur Guillaumet, kes kõndis Andides mitu päeva läbi lume, sest ta teadis, et kui teda ei leita, jääb ta perekond aastateks ootama. Vastutus teiste ees on see, mis teeb inimesest inimese.

Habibi kingitused

Inimeste maa

Antoine de Saint-Exupéry, „Inimeste maa“ (1939) — ori Bark

Habib oli olnud kakskümmend aastat teenija ühes kauges kõrbelinnas.

Kakskümmend aastat kandis ta vett, pühkis õue ja ei kuulnud kordagi oma nime. Teda hüüti „kuule“.

Ühel päeval ostsid mõned kaupmehed talle vabaduse. Nad panid tema pihku rahakoti ja ütlesid: „Sellest jätkub, et sa jõuad koju. Laev läheb hommikul.“

Habib läks linna peale.

Kaupmehed arvasid, et ta ostab endale saapad, sest ta jalad olid katki. Või söögi. Või tekki, sest laeval on öösel külm.

Aga Habib nägi turuplatsil lapsi.

Neid oli seal kolmkümmend või nelikümmend, kõik naabruskonna omad, ja nad mängisid tolmus ühe vana korviga.

Habib jäi seisma. Ta vaatas neid väga kaua.

Siis läks ta ühe leti juurde ja ostis kuldsete kelladega kingad. Ühele tüdrukule. Ta pani need talle jalga ise, põlvitades, nagu paneb isa.

Siis ostis ta veel ühed. Ja veel ühed.

Ta ostis kolmkümmend paari kingi ja kaks paberlohet ja terve kausitäie magusaid datleid, ja jagas kõik ära, ja tema rahakott läks tühjaks nagu tühi kruus.

Õhtul leidsid kaupmehed ta turuplatsilt. Ta istus maas, jalad ikka veel katki, ja tal ei olnud enam midagi.

„Habib,“ ütlesid nad, „sa oled hull. Millega sa nüüd koju sõidad?“

Ja Habib ütles — ja ta ei öelnud seda kurvalt, vaid nagu inimene, kes seletab midagi väga lihtsat:

„Te ei saa aru. Kakskümmend aastat ei olnud ma mitte kellegi jaoks keegi. Täna õhtul on siin linnas kolmkümmend last, kes teavad, et keegi tuli ja andis neile midagi. Täna olin ma jälle inimene.“

Kaupmehed vaikisid.

Ja siis panid nad kokku ja ostsid talle laevapileti, ja üks neist andis oma teki.

Habib magas sel ööl laeva tekil, tähed peakohal, jalad katki, kõht tühi.

Ta magas nagu kuningas.

Head ööd.

Mõte: „Inimeste maa“ peatükk vabaks ostetud orjast Barkist, kes kulutas kogu oma raha ühe pärastlõunaga võõraste laste kingitustele. Andmine ei ole ohverdus — see on viis olla jälle inimeste hulgas keegi.

Mees, kes ei küsinud midagi

Inimeste maa

Antoine de Saint-Exupéry, „Inimeste maa“ (1939) — beduiin kõrbes

Kaks lendurit kukkusid alla kõrbe.

Nende lennuk jäi liiva sisse pikali nagu väsinud lind. Nad ei saanud viga, aga vett oli neil kaasas pool pudelit, ja lähim küla oli kaugemal, kui pool pudelit kannab.

Nad kõndisid kaks päeva.

Teise päeva õhtul nad enam eriti ei rääkinud. Rääkimine kuivatab suud.

Kolmanda päeva hommikul nägi noorem neist liikuvat punkti.

Ta arvas kõigepealt, et see on jälle miraaž, sest neid oli olnud juba mitu. Aga punkt tuli lähemale ja punktil olid jalad ja punkti kõrval kõndis kaamel.

See oli beduiin. Vana mees, sinine rätik pea ümber.

Ta vaatas neid.

Ta ei küsinud, kes nad on. Ta ei küsinud, kust nad tulevad ega mis riigist nad pärit on ega miks nad on nii rumalad, et kõrbesse kukkusid.

Ta ei küsinud üldse midagi.

Ta võttis lihtsalt kaameli seljast nahkkoti, tuli lähemale, põlvitas maha ja pani vee nende huultele.

Ja hiljem, kui vanem lendur seda lugu jutustas, ütles ta alati sama asja. Ta ütles, et ta ei mäleta selle mehe nägu. Ta üritas mäletada, aga nägu läks meelest ära.

„Ta oli lihtsalt Inimene,“ ütles ta. „Ja tema näos vaatasid mind kõik inimesed korraga.“

Beduiin viis nad küla juurde, näitas käega suunda ja läks oma teed. Nad ei saanud isegi aitäh öelda nii, et see oleks piisanud.

Nii et noorem lendur tegi hiljem midagi muud.

Aastaid pärast seda, ühel talvisel ööl, seisis maantee ääres võõras auto ja selle kõrval võõras inimene, ja väljas oli külm, ja lendur oli väsinud ja tal oli kiire.

Ta pidas kinni.

Ta ei küsinud, kes see inimene on.

Head ööd.

Mõte: „Inimeste maa“ lõpuosa — kõrbes päästab lendurid beduiin, kelle nägu nad ei mäleta, sest ta oli „kõigi inimeste sõber“. Head ei anta tagasi sellele, kellelt sa selle said; head antakse edasi.

Udu

Ükssarviku lood

Metsa taga oli lagendik ja lagendikul käis vahel ükssarvik.

Külalapsed teadsid teda hästi. Tema nimi oli Hõbe ja tema kohta oli üks kummaline reegel: sa võisid teda katsuda ainult siis, kui sa polnud sel päeval valetanud.

Mitte sellepärast, et ta oleks olnud karm. Ta ise seletas seda hoopis teisiti.

„Vale on nagu udu,“ ütles ta. „Sa oled selle sees ja mina ei näe sind üles. Ma ei jõua sinuni.“

Karl oli üheksane ja Hõbe oli lubanud tal isegi laka sisse sõrmed panna.

Aga ühel neljapäeval lõi Karl palliga naabri kasvuhoone akna katki.

Ja kui naaber küsis, kes seda tegi, ütles Karl: „Ma nägin, et Sander mängis siin.“

See ei olnud isegi päris vale. Sander oli seal mänginud. Kaks tundi varem.

Õhtul läks Karl lagendikule.

Hõbe oli seal — ta seisis kaugel serva peal ja vaatas otse Karli poole. Karl hüüdis teda. Hõbe ei tulnud.

Karl läks lähemale. Hõbe astus sammu tagasi.

„Ma olen siin!“ hüüdis Karl. „Ma olen siinsamas!“

„Ma tean,“ ütles Hõbe kurvalt. „Ma näen sind halvasti.“

Järgmine päev oli halb. Ja järgmine oli veel halvem, sest Sanderi ema oli tulnud Sanderiga naabri juurde vabandama, ja Sander oli terve tunni öelnud, et tema ei teinud, ja keegi ei uskunud teda.

Laupäeva hommikul läks Karl naabri juurde ja ütles ära.

Ta ütles seda halvasti. Tal läks hääl viltu ja ta hakkas keset lauset nutma ja ta pidi kaks korda otsast alustama.

Naaber ütles, et akna eest peab ta suvel muru niitma. Karl läks Sanderi juurde ja ütles ka seal ära, ja Sander ei rääkinud temaga terve päeva.

See oli kõik väga ebamugav ja mitte üldse ilus.

Õhtul läks Karl lagendikule ja istus rohu sisse maha ega hüüdnud kedagi.

Ta kuulis samme.

Hõbe tuli otse tema juurde, pani oma suure sooja pea Karli õla vastu ja ohkas talle kaela nii, et juuksed liikusid.

„Nüüd ma näen sind,“ ütles ta.

Head ööd.

Mõte: valetamine ei ole halb sellepärast, et see on keelatud, vaid sellepärast, et see paneb sinu ja teiste inimeste vahele udu. Tunnistamine ei ole karistus — see on udu hajumine. Sobib hästi 9-aastasele.

Ükssarvik ja hunt

Ükssarviku lood

Ükssarvikute kohta teatakse üht asja: nende sarv teeb terveks.

Nii see on. Kes on haige või katki, see tuleb allika juurde, ja ükssarvik puudutab teda, ja asi saab korda.

Kuu oli noor ükssarvik ja tal oli allika juures palju tööd. Ta ravis rebase käpa. Ta ravis ühe metskitse, kes oli okastraati jäänud. Ta ravis isegi ühe herilase, kes oli tiiva ära murdnud, kuigi herilane teda selle eest hiljem nõelas.

Ja ühel õhtul tuli allika juurde hunt.

Ta ei tulnud päris kohale. Ta jäi kivide vahele ja lamas seal maas.

Kõik metsloomad said kohe teada. Nad tulid kokku ja nad rääkisid kõik korraga.

„See on see hunt,“ ütles metskits. „Tema võttis mullu kevadel su karjast varsa. Sa tead seda.“

„Ma tean,“ ütles Kuu.

„Ta oleks su enda ka võtnud, kui oleks saanud.“

„Tõenäoliselt.“

„Jäta ta sinnapaika.“

Kuu seisis allika ääres pikka aega. Vesi tegi häält.

Siis ta läks.

Hundil oli käpp lõksus. Ta oli seal olnud kaks päeva ja ta oli lakkunud käppa veriseks ja tal ei olnud jõudu enam isegi uriseda. Ta ainult vaatas Kuud ja Kuu vaatas teda.

„Kas sa kardad mind?“ küsis hunt.

„Jah,“ ütles Kuu. „Ma ei tee seda sellepärast, et ma ei karda. Ma teen seda sellepärast, et sul on valus.“

Ta murdis lõksu sarvega lahti ja puudutas käppa, ja käpp sai terveks.

Hunt tõusis püsti. Nad seisid teineteise vastas — üks valge, teine hall, ja mõlemad teadsid täpselt, mis nad üksteise kohta on.

Siis hunt läks ära, ilma sõnata.

Metsloomad ütlesid, et Kuu on loll.

Kolm nädalat hiljem, öösel, kui üle metsa tuli torm, mida keegi ei kuulnud enne, kui see oli juba lagendiku kohal, ulgus keegi mäe otsas nii kaua ja nii valjult, et terve kari ärkas üles ja jõudi kaljude varju enne, kui esimene kuusk murdus.

Keegi ei näinud, kes see oli.

Aga Kuu teadis.

Head ööd.

Mõte: headust ei tehta ainult neile, kes seda väärivad — vastasel juhul ei ole see headus, vaid tasu. Ja hirm ja julgus ei ole vastandid: julgus on see, mis juhtub hirmu sees.

Kratt nimega Kolks

Kratilood

Eesti rahvapärimus — kratt ehk pisuhänd

Vanasti tehti kratte nii: korjad kokku vana kola — luuavarre, rehapulgad, katkise piimanõu, kolm hobuseraua tükki — seod need kokku ja siis, ristteel, teed kokkuleppe.

Ja siis on sul kratt, kes lendab öösiti ringi ja toob sulle asju.

Aga kratil on üks omadus: ta peab kogu aeg tööd tegema. Kui sa unustad talle töö anda, läheb ta pahaseks. Ja pahane kratt paneb rehe põlema.

Peremees Jaagup tegi endale kratti, kelle nimi oli Kolks, sest ta kolises käies nagu ämbritäis nuge.

Alguses läks kõik hästi.

„Too vilja,“ ütles Jaagup. Kolks tõi vilja.

„Too veel.“ Kolks tõi veel.

„Too naabri aida tagant ka.“ Ja Kolks tõi.

Ait sai täis. Siis sai küün täis. Siis pani Jaagup vilja tuppa, sest mujale ei mahtunud, ja magas ise kambris viljakottide otsas.

Aga magada ta ei saanud.

Sest kui sul on tuba täis teiste inimeste vilja, siis kuuled sa öösel iga häält. Iga koera. Iga sammu. Sa lamad ja mõtled, mis juhtub siis, kui keegi tuleb vaatama.

Jaagup läks kõhnaks ja kollaseks ja tal olid silmad punased.

Ühel õhtul istus tema väike tütar Leenu voodi peal ja vaatas isa.

„Isa,“ ütles ta. „Kui palju on küllalt?“

Jaagup avas suu, et vastata.

Ja siis sai ta aru, et ta ei tea vastust. Ta polnud kunagi selle peale mõelnud. Ta oli terve elu mõelnud ainult sõna „rohkem“ peale, ja „rohkem“ ei lõpe kunagi otsa, ja sellepärast ei jõua sinna kunagi kohale.

Hommikul kutsus ta Kolksi.

„Vii kõik tagasi,“ ütles ta. „Iga koti sinna, kust võtsid.“

Kolks kolistas terve öö. Hommikuks oli ait tühi ja tuba tühi ja Jaagupil oli natuke häbi ja väga kerge olla.

„Ja nüüd,“ ütles ta, „nüüd, Kolks, on sul üks töö igaveseks. Keeruta mulle liivast köit. Ja kui see valmis saab, siis tule ütle.“

Kratt istus liivakuhja juurde ja hakkas keerutama.

Ta keerutab siiamaani.

Ja Jaagup magab nüüd öösiti nii hästi, et talle ei tule ükski uni meelde.

Head ööd.

Mõte: eesti rahvapärimuse kratt, mis pole ühegi kirjaniku oma, vaid vanem kui meie kõik. Varastatud vara ei anna und, ja „rohkem“ ei lõpe iial otsa. Liivast köie keerutamine on rahvajuttudes tavaline viis krattist lahti saada.

Krati tehtud lohe

Kratilood

Eesti rahvapärimus — kratt ehk pisuhänd

Ants oli üksteist aastat vana ja tema onu oli vanades asjades osav.

Nii et kui Ants leidis aidast kolm rehapulka, katkise vaskkella ja rulli vana traati, tegi ta neist väikese krati. Ta ei olnud kindel, et see töötab. See töötas.

Kratt oli kassi suurune ja tal olid silmade asemel kaks nööpi.

„Tee mulle tuulelohe,“ ütles Ants. „Homme on lohepäev.“

Ants oli terve nädala üritanud ise lohet teha. Tema oma oli viltu ja liimikohad olid pruunid ja saba tuli kolm korda ära.

Kratt tegi lohe kolme minutiga.

See oli ilus. See oli täiuslik. Paber oli sile, latid olid sirged, saba oli täpselt õige pikkusega ja pealegi oli kratt maalinud sinna peale draakoni, kuigi Ants ei olnud draakonit palunud.

Järgmisel päeval võitis Ants lohepäeva.

Ta sai pärja ja kõik plaksutasid ja üks väiksem poiss küsis, kas ta õpetaks teda ka nii tegema.

„Ei oska,“ ütles Ants.

Ja siis läks tal järsku väga imelik olla.

Ta läks koju ja pani pärja lauale ja vaatas seda pikalt, ja pärg ei tähendanud mitte midagi. See oli nagu leida taskust raha, mille sa ise sinna panid.

Õhtul võttis ta oma vana viltuse lohe välja.

Saba oli jälle lahti tulnud.

Ants istus põrandale ja hakkas seda uuesti kinni panema, ja tegi seda valesti, ja tegi uuesti, ja siis mõtles, et äkki kui saba oleks natuke lühem, siis ta ei rebiks ennast lahti.

Kratt seisis ukse peal ja pakkus abi.

„Ei,“ ütles Ants. „Ma tahan ise.“

Kolmapäeval lendas viltune lohe.

Mitte kaua. Umbes nii kaua, kui aiast tuletornini, ja siis kukkus ta kuuse otsa ja Ants ronis talle järele ja rebis püksid katki.

Aga see oli parim asi, mis Antsuga terve selle suve jooksul juhtus.

Ja krati jaoks leidis ta hiljem korraliku töö: kratt loeb nüüd tema onu aidas kruvisid ja paneb neid suuruse järgi karpidesse, mida ei saa kunagi lõpuni teha, sest onu ajab need alati jälle segamini.

Head ööd.

Mõte: valmis saadud asi ei ole sama, mis ise tehtud asi. Kratt võib sulle kõik tuua, aga oskust ta sulle tuua ei saa — oskus tekib ainult sellest, mis läks kolm korda katki.

Kes on kõige tähtsam

Kivimüüri rahvas

Vana põllu servas on kiviaed. Sinna on kive laotud kakssada aastat ja kivide vahel on praod, ja pragudes elab rahvas, keda kutsutakse kivikuteks.

Nad on hiireküünest pikemad ja pöidlast lühemad ja hallikassinised nagu samblik. Igaüks neist saab nime oma töö järgi.

Nöörik teeb nööri. Sammal topib talveks praod täis. Tuluke hoiab jaanimardikat, kes on nende lamp. Kirjut kirjutab üles, mis juhtus. Ja siis on veel Pisi, kes on kõige väiksem, ja kelle töö on kuulata.

See on kõik. Ta istub müüri kõige alumises praos ja kuulab.

Ühel sügisel läks kivikute vahel tüli lahti, sest tuli välja, et igaüks neist arvas salaja, et just tema töö on kõige tähtsam.

„Ilma nöörita ei kanna te midagi,“ ütles Nöörik.

„Ilma minuta külmute talvel surnuks,“ ütles Sammal.

„Ilma minuta istuksite pimedas,“ ütles Tuluke.

„Ilma minuta ei mäletaks te isegi seda tüli,“ ütles Kirjut.

Kõik vaatasid Pisi poole.

Pisi ei öelnud midagi, sest tema töö oli kuulata, mitte rääkida.

Nad vaidlesid kolm päeva. Kolmandal päeval otsustati, et Pisi töö ei ole päris töö, ja et ta võiks selle asemel õppida nööri tegema.

Nii et Pisi tuli oma praost välja ja hakkas nööri tegema.

Ja neljandal päeval tuli vihm.

Mitte tavaline vihm. See vihm, mis tuleb sügisel kolmeks päevaks järjest, ja mille käes hakkab põld liikuma.

Keegi ei kuulnud, kuidas müüri põhjas hakkas vesi liiva ära viima. Keegi ei kuulnud seda vaikset kraapivat häält, mis tähendab, et üks alumine kivi on paigast nihkumas.

Keegi ei kuulnud, sest kuulaja tegi nööri.

Aga öösel ärkas Pisi üles, sest tal oli harjumus.

Ta läks alla oma vanasse prakku, pani kõrva vastu kivi ja jäi kangeks.

Siis jooksis ta üles ja karjus nii kõvasti, kui kõige väiksem kivik karjuda oskab.

Nad jõudsid välja. Kõik. Nöörik võttis kaasa nööri ja Tuluke võttis kaasa jaanimardika ja Kirjut võttis kaasa raamatu.

Nende selja taga vajus kolm kivi sisse, aeglaselt ja väga vaikselt, nagu vajub magama jääv loom.

Nad ehitasid müüri uuesti üles, teine ots, kuivem koht.

Ja Pisi läks tagasi kuulama.

Keegi ei ütelnud enam kunagi, et see ei ole päris töö.

Head ööd.

Mõte: väikeste sinakate metsarahvaste asemel oma pere — vt märkust kogumiku lõpus. Idee: kõige nähtamatum töö on tihti see, mille peal kõik ülejäänu seisab. Ja seda saab teada tavaliselt alles siis, kui see tegemata jääb.

Võõras müüri all

Kivimüüri rahvas

Ühel oktoobriõhtul koputas keegi kivikute müürile.

See oli suur must jooksik — põrnikas, kaks korda pikem kui Nöörik ise — ja tal oli üks jalg lohisemas.

„Ma otsin ööbimist,“ ütles ta. „Väljas hakkab külmetama.“

Kivikud tõmbusid tagasi.

„Me ei tunne teda,“ sosistas Sammal. „Ta sööb meie tagavarad ära. Ta on ise nii suur, et ta sööb ühe ööga rohkem kui meie kõik nädalaga.“

„Ta on võõras,“ ütles Nöörik. „Kust ta üldse tuleb?“

„Küsime,“ ütles Kirjut, kes tahtis alati kõik üles kirjutada.

Ja siis ütles Pisi — kes tavaliselt vaikis — ühe lause.

„Väljas on kaks kraadi.“

Nad vaatasid teineteist.

Kivikutel on üks vana seadus, mille nad olid ise kakssada aastat tagasi välja mõelnud, kui müür oli veel uus ja nemad ise olid võõrad. Seadus ütleb: müür on külmade jaoks.

Nad tegid jooksikule ruumi kõige alumises kambris, sest ta ei mahtunud ülemistesse.

Ta sõi tõesti palju. Ta sõi kolme päevaga ära niipalju seemneid, et Sammal käis ringi väga ohkava näoga.

Ja neljandal hommikul oli ta läinud.

„Noh,“ ütles Sammal. „Nagu ma ütlesin.“

Aga õhtul ta tuli tagasi. Ja tema järel tuli teine jooksik. Ja nad lohistasid kahekesi kaasa surnud kimalast, mis oli kivikute mõõdus umbes nagu terve põder.

„Mesi on sees,“ ütles jooksik. „Ma teadsin ühte kohta. Ma ei jaksanud üksi.“

Sel talvel oli kivikutel esimest korda mett.

Jooksik jäi kevadeni. Ta oli kohmakas ja ta ei mahtunud kuhugi ja ta magas väga valjusti.

Aga kui ta märtsis ära läks, seisid nad kõik müüri peal ja vaatasid talle järele, ja Kirjut kirjutas raamatusse ühe lause, mis on seal siiani.

„Ta oli võõras neli tundi.“

Head ööd.

Mõte: hirm võõra ees on peaaegu alati suurem kui võõras ise. Ja abi, mida sa annad, tuleb tihti tagasi kujul, mida sa poleks osanud oodata — aga see ei ole põhjus, miks seda anda.

Linn, kus kõik maksis

Kuu linna lood

Nikolai Nossov, „Totu Kuul“ (1965)

Kui Ott kuu peale jõudis, arvas ta kõigepealt, et seal on kõik väga ilus.

Majad olid ümmargused. Tänavad särasid. Poes olid kolmkümmend sorti kommi.

Ta kõndis natuke ja väsis ära ja istus pingile.

Kohe tuli üks mees.

„Kolm kopikat,“ ütles mees.

„Milleks?“

„Istumise eest. Pink on minu oma.“

Ott tõusis püsti. Läks pimedaks, sest kuu peal läheb kiiresti pimedaks, ja süttisid laternad.

Ja tuli teine mees.

„Kaks kopikat.“

„Nüüd mille eest?“

„Valguse eest. Sa seisad laterna all.“

Ott astus laterna alt ära, pimedasse.

Ta kõndis terve õhtu ja avastas, et selles linnas on kõigel hind. Vesi kraanist. Pink. Vari puu all. Isegi kõnnitee kõige laiem osa, kust oli mugavam käia — see maksis rohkem kui kitsas serv.

Ja siis avastas ta veel midagi.

Linna serva peal, sadama taga, magasid inimesed maas. Neid oli väga palju. Neil ei olnud midagi, sest kui kõik maksab, siis nendel, kellel ei ole, ei ole peagi ka kohta, kus olla.

Ott istus nende juurde kivi peale.

Üks vana naine murdis oma leiva pooleks ja andis talle poole.

„Mis see maksab?“ küsis Ott ettevaatlikult.

Naine vaatas teda pikalt ja siis naeris nii, et köhima hakkas.

„Poiss. Kui leib hakkab maksma, siis pole meist enam midagi järel.“

Nad istusid seal ja sõid, ja üleval taevas paistis üks suur sinine-valge kera, mis oli Maa, ja mille peal on põllud ja jõed ja niisama metsad, kuhu igaüks võib niisama minna.

Ott vaatas seda kaua.

Ja kui ta hiljem koju sai ja jooksis läbi märja rohu ja jõi kraanist vett ja istus oma trepile — siis mõtles ta, et tegelikult on ta väga rikas, ainult et see ei ole niisugune rikkus, mida saab kokku lugeda.

Head ööd.

Mõte: Nikolai Nossovi „Totu Kuul“ ainel, oma tegelastega — kuu-linn, kus kõik on eraomand ja vaesed magavad tänaval. Mõned asjad ei tohi olla müügiks. Selle raamatu tegelasi ma ei kasutanud, need on autorikaitse all.

Hiigelseemned

Kuu linna lood

Nikolai Nossov, „Totu Kuul“ (1965)

Ühel päeval saabus linna mees siidkübaraga.

Ta pani turuplatsile püsti laua ja laua peale sildi, ja sildi peal oli kirjas: HIIGELSEEMNED. Rikkus kolme nädalaga.

Rahvas kogunes kokku.

„Üks seeme,“ ütles mees, „annab kõrvitsa, mis on maja suurune. Ma müün osakuid. Annad mulle täna ühe rubla, saad kolme nädala pärast sada.“

„Miks te ise neid ei kasvata?“ küsis keegi tagant.

Mees naeratas väga sõbralikult.

„Sest ma tahan, et ka teie saaksite rikkaks.“

See oli väga hea vastus ja kõik jäid sellega rahule.

Rahvas seisis järjekorras hommikuni. Mõni tõi säästud. Mõni müüs lehma. Üks vanamees andis oma kella, mille ta oli isalt saanud.

Väike Mari seisis oma vanaemaga natuke eemal.

„Kas me ka ostame?“ küsis ta.

„Ei,“ ütles vanaema.

„Miks?“

„Sest ma ei saa aru, kust see sada rubla tuleb,“ ütles vanaema. „Kui sa ei saa aru, kust raha tuleb, siis tuleb see sinu enda taskust. Alati.“

Nad ostsid selle asemel turult kotitäie tavalisi kaalikaseemneid, mis maksid nii vähe, et müüja andis peale ka ühe porgandi.

Kolm nädalat hiljem oli siidkübaraga mees kadunud.

Ta oli läinud öösel, koos kolme kotiga, ja platsile jäid ainult lauajalad ja üks silt.

Linn oli terve nädala vaikne. Inimestel oli piinlik, ja piinlikkus on raskem kui kurbus.

Aga Mari ja tema vanaema aias oli sel sügisel kaalikaid.

Mitte maja suurusi. Tavalisi.

Neid oli neljakümne kaheksa tükki ja neist jätkus terveks talveks, ja nad andsid pool kraami naabritele, kes olid oma lehma ära müünud.

„Vanaema,“ ütles Mari ühel õhtul, „kas sina oled tark?“

„Ei,“ ütles vanaema. „Ma olen lihtsalt vana ja ma olen sellist meest juba kaks korda näinud.“

Head ööd.

Mõte: „Totu Kuul“ hiiglaslike taimede seltsi pettus, kus kogu linn andis oma raha ära lubaduse peale. Kui keegi lubab sulle midagi eimillegi eest, siis maksad selle ise kinni. Töö annab vähem, aga annab.

Ahi ja koer

Keha ja pea lood

Rasmus oli terve nädala olnud imelik.

Mitte haige. Lihtsalt selline, et hommikul ei taha üles ja pärastlõunal ei taha midagi ja õhtul äkki ei saa magama.

Vanaisa oli vana kalur ja ta kuulas selle ära ja ütles siis:

„Sinu sees on ahi ja koer.“

„Mis?“

„Istu, ma seletan.“

Nad istusid kaikale.

„Ahi on sinu kõhus,“ ütles vanaisa. „Ta põletab seda, mis sa sisse paned, ja teeb sellest sooja. Aga ahjuga on üks asi: tähtis on, mida sa sisse paned. Kui sa paned peotäie kuiva heina, siis lööb suur leek — vau! — ja kolme minuti pärast on külm ja tuhk.“

„Ja mis on hein?“

„Komm,“ ütles vanaisa. „Karastusjook. Sai. Suur leek, siis kohe tühi tunne.“

„Ja mis on puu?“

„Puder. Kala. Muna. Leib. Kartul. Õun. Igav värk,“ ütles vanaisa. „Aga puu põleb neli tundi. Sellepärast jaksad sa pärast putru kella kaheteistkümneni, ja pärast kommi jaksad sa õuest tuppa.“

Rasmus mõtles selle peale.

„Aga kommi ma ikka saan?“

„Muidugi saad,“ ütles vanaisa. „Ahi peab põlema puu peal. Aga heinatuustist tuleb ilus säde. Ainult et sa ei ela sädemest.“

„Ja koer?“

Vanaisa näitas jala poole.

„Koer, see on sinu keha. Sinu jalad ja käed ja süda. Koer tahab joosta. Ta on selleks tehtud.

Kui sa jätad koera terveks päevaks tuppa, mis siis saab?“

„Ta närib diivani ära.“

„Just,“ ütles vanaisa. „Ta läheb rahutuks. Ta hakkab ringi käima. Ta ei jää õhtul magama, ta kiunub. Ja sa mõtled, et koeraga on midagi valesti — aga koeraga ei ole midagi valesti. Ta pole lihtsalt jooksnud.“

Rasmus vaatas oma jalgu.

„Kui palju?“

„Nii palju, et sul läheb hing kinni ja põsed lähevad punaseks. Iga päev natuke. Ükskõik mis moodi — jalgratas, ronimine, jooks, ujumine, pallimäng. Koeral on ükskõik, mis mängu sa mängid. Ta tahab ainult joosta.“

Sel õhtul jooksis Rasmus kaikast majani ja tagasi, seitse korda, ilma põhjuseta.

Ta sõi kaks võileiba ja kausi putru ja oli õhtuks nii väsinud, et jäi magama enne, kui vanaema jõudis tule kustutada.

Ja tema sees oli üks aeglaselt põlev ahi ja üks väga rahulolev koer.

Head ööd.

Mõte: toitumine ja liikumine ilma ühegi numbrita — mitte „mis on keelatud“, vaid „mis annab sulle jaksu“. Komm ei ole loos patt, vaid säde, millest lihtsalt ei saa elada. Liikumine on siin vajadus, mitte kohustus.

Võtmekimp

Keha ja pea lood

Jaanus ütles ühel õhtul köögis, et kool on mõttetu.

„Millal ma elus vajan seda, mitu jõge Eestis on?“

Tema vanaisa oli lukksepp. Ta ei vaielnud vastu. Ta läks eeskotta ja tuli tagasi ühe suure võtmekimbuga, mis kolises nagu ahelad.

Ta pani selle lauale.

„Loe ära.“

Jaanus luges. Nelikümmend kolm võtit.

„Mitut sa täna kasutasid?“

„Ma ei tea. Kahte?“

„Ühte,“ ütles vanaisa. „Garaaži oma. Ja tead, mis: neljakümne kahe teisega ma ei teinud täna mitte midagi. Ma tassisin neid terve päeva taskus ringi nagu loll.“

„Miks sa neid siis alles hoiad?“

„Sest ma ei tea ette, mis ukse ette ma homme satun,“ ütles vanaisa.

Ta võttis ühe väikese messingist võtme.

„Vaata seda. Ma sain selle kolmkümmend aastat tagasi ühe vana kapi juurde, mille ma ostsin ja mis ei kõlvanud kuhugi. Kolmkümmend aastat oli see kimbus täiesti kasutu.

Ja kolm aastat tagasi tõi naabrimees mulle kapi, mis oli lukus, ja mille võti oli ammu kadunud. Ma proovisin seda. See läks lahti.

Selle kapi sees olid tema isa kirjad sõjast.“

Jaanus vaatas võtit.

„Kool ei anna sulle vastuseid,“ ütles vanaisa. „Kool annab sulle võtmeid. Iga asi, mille sa selgeks õpid — protsent, murd, Eesti jõed, inglise keel, see, kuidas kirjutada kiri nii, et võõras inimene vastab — on üks võti kimpu.

Sa ei tea täna, milline uks su ees ükskord seisab. Aga ma ütlen sulle, mis on kõige halvem tunne maailmas.

Seista ukse ees, mida sa tahad avada. Ja teada, et võti oli sulle pakutud, ja sa ei võtnud seda vastu.“

Jaanus istus kaua.

„Eestis on tuhat ühesada nelikümmend üks jõge,“ ütles ta lõpuks.

„Näed,“ ütles vanaisa. „Üks on kimbus.“

Sel ööl unistas Jaanus, et tal on tasku täis võtmeid, ja iga kord kui ta ühe uue kätte sai, kõlises kimp natuke ilusamini.

Head ööd.

Mõte: õppimist ei põhjendata siin hinnete ega kohustusega, vaid valikuvabadusega — iga õpitud asi on võti, ja sa ei tea ette, millise ukse ette satud. Toimib eriti hästi 9-aastasega, kes juba küsib „milleks mulle seda vaja on“.

Suhkrutondid

Keha ja pea lood

Sinu suus elab rahvas.

Neid on seal miljoneid ja nad on nii väikesed, et tuhat neist mahub ühe punkti peale selle lause lõpus.

Nad on tegelikult üsna rahulikud. Enamiku ajast nad lihtsalt istuvad seal ega tee midagi.

Aga neil on üks nõrkus.

Suhkur.

Kui suust läheb läbi midagi magusat, siis läheb sealkandis lahti pidu. Suhkrutondid ärkavad üles, söövad kõhu täis, ja siis teevad nad seda, mida peo lõpus tehakse: nad sodivad.

Nad ajavad välja happe.

Ja hape sööb hambaemaili — seda kõva valget kesta, mis on hamba peal ja mis on kõige kõvem asi terves sinu kehas, kõvem kui su luud.

Aga.

Sinu suu ei ole loll. Sinul on sülg, ja sülg on tuletõrje. Umbes poole tunniga peseb sülg happe minema ja paneb natuke emaili tagasi ka.

Nii et üks pidu ei ole hull. Pool tundi möllu, siis koristus, ja kõik on korras.

Häda on hoopis mujal.

Kaarel sai jõulude ajal suure kommikoti.

Ta oli tark poiss. Ta mõtles nii: „Kui ma söön kogu koti korraga ära, siis on kohe otsas. Ma teen paremini — ma söön ühe kommi tunnis. Nii jätkub mul kauemaks.“

Ja ta tegi täpselt nii.

Üks komm kell üheksa. Üks kell kümme. Üks kell üksteist.

Ja see, sõber, on suhkrutontide kõige suurem unistus.

Sest iga uus komm alustab pidu otsast peale. Sülg jõuab poole koristamiseni — ja siis tuleb uus komm ja pidu läheb uuesti lahti. Terve päeva. Hommikust õhtuni.

Kaks nädalat hiljem oli Kaarlil hambaarsti tool ja üks väike auk.

Ja hambaarst ütles talle selle lause, mille peale Kaarel siiani mõtleb:

„Ei ole tähtis, kui palju sa sööd. Tähtis on, mitu korda.“

Terve kotitäis korraga on hammastele leebem kui kaksteist üksikut kommi üle päeva. Ja klaas mahla lõuna kõrvale on parem kui sama klaas, mida sa lonksukaupa kolm tundi lakud.

Ja hambapesu?

Hambapesu on uks.

Kaks korda päevas käid sa ja pühid peo laiali ja paned harjaga ukse kinni.

Kõige tähtsam on õhtune kord. Sest öösel jääb sülg magama, nagu sinagi. Tuletõrjet ei ole. Ja kui sa jätad tondid õhtul ilma harjata voodisse, siis on neil kaheksa tundi rahu, ja mitte keegi ei tule neid segama.

Kaarel pesi sel aastal hambaid iga õhtu.

Mitte sellepärast, et ema käskis.

Vaid sellepärast, et talle hakkas meeldima mõte, kuidas ta paneb kell kaheksa oma suus ühel väga lärmakal peol tule kustu ja ütleb:

„Kõik välja. Aitab.“

Head ööd.

Mõte: hambad ilma hirmutamiseta. Loo tuum on tõsi ja seda tasub ka vanemal teada: kaariese jaoks pole peamine kogus, vaid sagedus — iga uus magus suutäis käivitab happerünnaku uuesti, ja sülg vajab vahepeal umbes pool tundi rahu. Õhtune pesu on tähtsam kui hommikune, sest öösel sülje eritus langeb.

Miks vesi üksi ei aita

Keha ja pea lood

„Ma pesin!“ ütles Robin.

„Seebiga?“

„Veega.“

„Näita.“

Robin näitas käsi. Nad olid märjad ja täpselt sama rasvased kui enne, sest ta oli söönud kanakoiba.

Isa pani lauale klaasi vett ja tilgutas sinna tilga õli.

Õli jäi peale ujuma nagu kollane silm.

„Sega.“

Robin segas. Õli läks tükkideks ja tuli siis kohe uuesti kokku.

„Vesi ja rasv ei taha teineteisega tegemist teha,“ ütles isa. „Nad on nagu kaks last, kes ei mängi koos. Sellepärast ei saa sa rasva veega maha — ükskõik kui kaua sa loputad.“

Siis pani ta klaasi ühe tilga nõudepesuvahendit.

Õli kadus ära.

Lihtsalt läks laiali ja kadus.

Robin vaatas klaasi ja siis isa.

„Seep on kavalalt tehtud,“ ütles isa. „Iga seebiosake on nagu pisike nuiakujuline asi, millel on kaks otsa.

Üks ots armastab vett.

Teine ots armastab rasva.

Nii et kui sa paned seebi käele, siis kõik need osakesed keeravad end ümber: rasvaots kaevub rasva sisse ja veeots jääb välja.

Ja siis nad piiravad iga rasvatilga ümbert sisse, nagu väike rahvahulk, ja teevad temast pisikese palli, mille pealmine kiht armastab vett.

Ja siis loputab vesi selle palli minema ja rasval ei ole enam midagi teha.“

„Ja miks käsi üldse tähtsam on kui muu?“

„Sest käed puutuvad kõike,“ ütles isa. „Ukselinke, poekärusid, teiste inimeste käsi. Ja siis lähevad käed su näo juurde. Iga inimene puudutab oma nägu sadu kordi päevas, ilma et ta seda märkaks.

Enamik nohusid maailmas ei tule tegelikult õhust. Nad tulevad käelt.“

„Ja higi?“ küsis Robin. „Miks higi haiseb?“

„Higi ei haise,“ ütles isa. „See on kõige naljakam asi. Värske higi on peaaegu lõhnatu.

Aga sinu nahal elavad bakterid — miljardid, ja enamik neist on täiesti sõbralikud — ja nemad söövad seda higi.

Ja see, mida sa haisuks nimetad, on nende õhtusöögi tagajärg.

Nii et sa ei pese maha higi. Sa pesed maha nende peo.“

Robin läks vannituppa ja pesi käsi õieti, kakskümmend sekundit, ka sõrmede vahelt, mida ta seni polnud kunagi teinud.

Ja õhtul duši all mõtles ta, et see on tegelikult päris naljakas mõte:

et seep ei pese midagi ära, vaid ainult veenab rasva, et vesi ei olegi nii hull.

Head ööd.

Teadus: seebimolekulil on hüdrofiilne (vett armastav) ja hüdrofoobne (rasva armastav) ots — nii ta ümbritseb rasvatilgad ja need lähevad veega minema. Sellepärast ei aita vesi üksi. Värske higi on peaaegu lõhnatu; lõhna tekitavad naha bakterid, kes higi lagundavad. Käed on nakkuste peamine levikutee, sest inimene puudutab oma nägu sadu kordi päevas.

Nukitsamehe esimene talv

Eesti lood

Oskar Luts, „Nukitsamees“ (1920) — tegelased on autoriõigusest vabad

Kui sarved ära kukkusid, jäi Nukitsamehe pähe kaks väikest kühmu.

Neid ei näinud keegi peale tema enda. Aga vahel need sügelesid.

Nad sügelesid alati täpselt siis, kui ta tahtis midagi halba teha.

Nukitsamees elas nüüd Iti ja Kusti kodus ja tal oli oma voodi ja oma tekk ja oma taldrik.

Ta ei osanud sellega midagi peale hakata.

Metsas oli asi lihtne: kes leiab, selle oma, ja kes ei leia, see on näljane. Nukitsamees oli olnud näljane nii palju kordi, et ta ei mäletanud neid enam eraldi.

Nii et kui ema pani lauale leiva, tegi Nukitsamees seda, mis oli tema arvates ainus mõistlik asi.

Ta võttis kaks viilu.

Ühe sõi ära.

Teise pistis pihku, ja hiljem, kui keegi ei näinud, viis oma voodi alla ja peitis sinna ära.

Ta tegi seda iga päev.

Ja kolme nädala pärast oli tema voodi all päris korralik leivavaru, mis oli enamjaolt hallitanud ja lõhnas kummaliselt, ja ühel laupäeval, kui ema koristas, leidis ta selle üles.

Nukitsamees seisis ukse peal.

Ta ootas karjumist. Ta teadis, kuidas karjumine käib. Metsas oli vanamoor karjunud, ja ta oskas seda vastu võtta: pea alla, õlad kokku, ja mõtled millegi muu peale.

Ta pani juba pea alla.

Ja tema kühmud hakkasid sügelema, sest tema sees oli üks vana ja väga kiire mõte, mis ütles: karju vastu, kraabi, jookse minema.

Ema istus voodi äärele.

Ta vaatas leivatükke pikalt.

„Nukitsamees,“ ütles ta lõpuks. „Kas sa kardad, et leib saab otsa?“

Nukitsamees ei vastanud. Aga tema kõrvad läksid punaseks, ja see oli vastus.

Ema läks kambrisse ja tuli tagasi ühe puust korviga, mille kaas käis kinni.

„See on sinu oma,“ ütles ta. „Ma panen siia iga hommik ühe viilu. Sina ei pea seda küsima ja mina ei võta seda ära. See on sinu leib, ja ta on siin ka siis, kui sa oled õues, ja ka siis, kui sa oled ulakas olnud.“

Nukitsamees vaatas korvi.

„Ka siis, kui ma olen ulakas olnud?“

„Ka siis,“ ütles ema.

Esimesel nädalal kontrollis Nukitsamees korvi kaheksa korda päevas.

Teisel nädalal kolm korda.

Neljandal nädalal unustas ta ühe korra ära, et see üldse olemas on, ja meenus alles õhtul, ja siis oli tal kummaline tunne — natuke nagu hirm ja natuke nagu rõõm.

Kevadel oli korv tühi ja tolmune ja Nukitsamees hoidis selles pigem käbisid.

Ja tema kühmud, ütles Iti, olid muutunud nii väikeseks, et neid ei leidnud enam üles isegi siis, kui sõrmedega otsida.

Head ööd.

Mõte: Oskar Lutsu „Nukitsamees“ on Eestis autoriõigusest vaba (Luts suri 1953), nii et tegelased tohivad edasi elada. Loo mõte: suur osa halvast käitumisest ei ole pahatahtlikkus, vaid hirm. Peitmine lõpeb siis, kui laps saab kindluse, mida tal ei võeta ära ka siis, kui ta on paha olnud.

Nöps

Eesti lood

Eno Raua „Sipsiku“ (1962) vaimus, oma tegelastega

Vanaema õmbles Miia jaoks nuku vanast triiksärgist.

Nukk tuli natuke viltu. Üks käsi oli pikem. Silmad olid nööbid ja need ei olnud ühesugused, sest karbis oli ainult üks selline nööp.

Miia pani talle nimeks Nöps.

Sel sügisel juhtus Miia elus suur asi: ta pidi hakkama magama omaette toas.

Esimesel ööl ei õnnestunud see üldse.

Teisel ööl ka mitte.

Kolmandal õhtul istus Miia voodis ja ütles Nöpsile ausalt ära, kuidas asjad on.

„Ma kardan kappi,“ ütles ta. „Ma tean, et seal ei ole midagi. Aga ma kardan ikka.“

Nöps istus ja vaatas oma kahe erineva nööbiga.

„Sa pead siis vahtima,“ ütles Miia. „Sa oled näoga kapi poole ja mina olen näoga seina poole. Ja kui midagi juhtub, siis sa ütled.“

Nii nad tegid.

Ja see töötas.

Mitte kohe. Aga umbes nädalaga oli asi nii, et Miia keeras Nöpsi kapi poole, ütles „valva“, keeras end seina poole ja jäi magama.

Ühel novembriõhtul Nöpsi ei olnud.

Ta oli jäänud vanaema juurde, kaheksa kilomeetri kaugusele, ja vanaemal ei olnud autot ja väljas sadas lörtsi.

Miia istus voodis ja tal läks kõht külmaks.

Ema pakkus, et ta jääb ukse peale seisma. Miia ütles, et ei ole vaja, kuigi oli.

Ta lamas pimedas ja vaatas kappi.

Ja siis mõtles ta: Nöps on kaltsust. Nöpsil on nööbid silmade asemel. Nöps ei näe tegelikult mitte midagi.

Ta lamas veel natuke aega.

Nii et kes siis kõik need ööd tegelikult vahtis?

Miia keeras end seina poole.

Ja jäi magama.

Nöps tuli laupäeval tagasi ja Miia oli tema üle väga rõõmus, ja ta magab siiani Miia voodis, sest sõpra ei panda riiulile ainult sellepärast, et sa said millestki aru.

Aga vahel, kui Miia sõbrannad kardavad, ütleb ta neile ühe asja, mille ta ise välja mõtles ja mille üle ta on natuke uhke:

„Julgus ei ole nukus. Nukk hoiab seda ainult seni, kuni sa ise järele tuled.“

Head ööd.

Mõte: Eno Raua Sipsik on autorikaitse all (Raud suri 1996), nii et see on oma nukk ja oma lugu — aga sama sooja kandi pealt. Mõte: unekaaslane ei anna lapsele julgust, vaid hoiab seda tema eest, kuni ta ise valmis on. Sobib esimeste omaette ööde jaoks.

Öine leivaauto

Eestimaa lood

Marta isa vedas öösiti leiba.

Ühel reedel võttis ta Marta kaasa, ja nii nägi Marta ühe ööga rohkem Eestit kui terve oma senise elu jooksul.

Kell üksteist. Tallinn. Nad laadisid pagariärist. Üleval, kalju otsas, seisid Toompea tornid ja all vanalinn, kus tänavad on nii vanad, et neid mööda on käinud inimesed juba kaheksasada aastat. Tallinnas elab iga kolmas eestimaalane.

Kell kaks. Narva. Kõige idapoolsem linn. Jõe ääres seisab Hermanni kindlus ja teisel kaldal, saja meetri kaugusel, seisab teine kindlus, mis on juba teises riigis. Kaks kindlust vaatavad teineteisele otsa üle vee, ja on seda teinud viissada aastat.

„Kas nad tülitsevad?“ küsis Marta.

„Nad lihtsalt seisavad,“ ütles isa. „Kindlused oskavad hästi seista.“

Kell neli. Tartu. Ülikoolilinn. Ülikool on siin aastast 1632 — vanem kui enamik riike maailmas. Emajõgi läheb linnast läbi aeglaselt ja laisalt. Isa ütles, et Tartus on alati kevad, isegi novembris, sest linn on täis kahekümneaastaseid.

Kell viis. Viljandi. Lossimäed, järv all orus ja udu järve peal. Suvel tuleb siia terve maailm folgile ja linn on siis viis korda suurem kui muidu.

Kell seitse. Pärnu. Suvepealinn. Praegu oli seal tühi rand ja meri hall ja üksainus koer, kes jooksis vee ääres, ja üks vanem naine, kes ujus, kuigi oli oktoober.

Tagasiteel jäi Marta magama.

Ta ärkas korraks üles kusagil Türi kandis, kui väljas hakkas heledaks minema.

„Isa,“ ütles ta unesegaselt, „kui palju meil linnu on?“

„Nelikümmend seitse.“

„Nii vähe?“

„Nii palju,“ ütles isa. „Meid on kokku poolteist miljonit inimest. See on vähem kui ühes korralikus suurlinnas. Terve rahvas mahuks ühte Münchenisse ära.“

Marta mõtles selle peale.

„Siis me oleme päris väikesed.“

„Oleme jah,“ ütles isa ja vahetas käiku. „Aga meil on oma leivaauto.“

Head ööd.

Faktid on päris: Eestis on 47 linna ja u 1,37 miljonit elanikku; Tallinnas elab ligi kolmandik. Tartu ülikool asutati 1632. Narva Hermanni kindlus ja Jaanilinna kindlus seisavad teineteise vastas üle Narva jõe. Viljandi folk toob linna kümneid tuhandeid külalisi.

Ülemiste vanake

Eestimaa lood

Tallinna kohal, mäe otsas, on Ülemiste järv. Sealt tuleb linna joogivesi.

Ja järves elab vanake.

Nii räägitakse. Ta tuleb sügisööl välja, kõnnib linna, koputab kellelegi aknale ja küsib ühe küsimuse:

„Kas linn on juba valmis?“

Ja siis peab sa vastama väga hoolikalt.

Sest kui sa ütled „jah, valmis“, siis tõuseb järv üles ja uputab Tallinna ära.

Õige vastus on: „Ei ole. Ehitatakse veel.“

Ja siis vanake ohkab ja läheb tagasi vette ja ootab aasta.

Vesi on Eestis igal pool.

Meil on üle tuhande kahesaja järve ja tuhandeid jõgesid ja ojasid, ja ükskõik kuhu sa kaevama hakkad, tuleb varem või hiljem vesi.

Peipsi on kõige suurem — nii suur, et teist kallast ei näe, ja seal on lained ja liiv ja päris rand. Ta on Euroopa suuruselt viies järv ja tema teine kallas on juba teine riik.

Võrtsjärv on hoopis teistsugune: lai, kollakas ja väga madal. Keskmiselt kolm meetrit. Sa võid seal minna kaugele-kaugele ja vesi on ikka rinnuni, ja see on natuke õudne ja natuke naljakas korraga.

Neid ühendab Emajõgi, sada kilomeetrit aeglast pruuni vett, mis läheb läbi Tartu ja millel ei ole kuskile kiiret.

Kõige pikem jõgi täiesti Eesti sees on Pärnu jõgi, sada nelikümmend neli kilomeetrit.

Ja kõige kõrgem juga on Valaste, kus vesi kukub paekaldalt umbes kolmekümne meetri sügavusele. Talvel külmub ta kollakaks jääsambaks, sest paekivi värvib vee ära.

Marta küsis kord isalt, kas Ülemiste vanake on olemas.

„Ei ole,“ ütles isa.

„Aga?“

„Aga see on hea lugu,“ ütles isa. „Ja tead, mis selle juures kõige targem on? See ütleb, et linn ei tohi kunagi valmis saada. Kui inimene arvab, et nüüd on kõik tehtud ja rohkem pole vaja midagi teha — siis läheb tal halvasti.

Nii et kui keegi küsib, siis vasta alati ausalt: ehitatakse veel.“

Head ööd.

Faktid ja pärimus: Ülemiste vanake on Tallinna vanim linnalegend. Eestis on üle 1200 järve. Peipsi (3555 km²) on Euroopa suuruselt viies järv; Võrtsjärve keskmine sügavus on u 2,8 m; Emajõgi on u 100 km; Pärnu jõgi (144 km) on pikim täielikult Eestis kulgev jõgi; Valaste juga on u 30 m kõrge.

Raba on kell

Eestimaa lood

Vanaisa äratas Marta kell neli hommikul.

„Riietu. Me läheme rabasse.“

Väljas oli veel pime ja jahe ja laudtee oli märg ja libe, ja Marta oli pahur täpselt nii kaua, kuni päike tuli.

Raba hommikul on üks veidramaid kohti maailmas.

Udu seisab laugaste peal nagu piim. Männid on kääbused — pooled neist on sada aastat vanad ja ulatuvad sulle vööni, sest rabas ei ole toitu ja seal kasvab kõik aeglaselt. Ja kõik on täiesti vaikne, nii vaikne, et sa kuuled oma kõrvu.

„Astu sammalt,“ ütles vanaisa.

Marta astus. Sammal vajus jala all alla nagu madrats ja tuli siis aeglaselt tagasi.

„See on turbasammal,“ ütles vanaisa. „Ta suudab endasse imeda kakskümmend korda rohkem vett, kui ta ise kaalub. Terve raba on tegelikult üks hiiglaslik käsn.“

Siis ütles ta selle asja, mille pärast ta oli Marta kell neli üles ajanud.

„Vaata alla. Turvas kasvab umbes ühe millimeetri aastas.“

„Üks millimeeter?“

„Üks. Sammal kasvab pealt ja sureb alt ära ja ei mädane, sest vesi on hapnikuta. Nii ta ladestub, aasta aasta haaval, õhem kui su küüs.“

Ta lõi kepiga vastu maad.

„Siin all on turvast seitse meetrit.“

Marta arvutas peast. Ja siis arvutas uuesti, sest esimene vastus tundus vale.

„Seitse tuhat aastat?“

„Seitse tuhat aastat,“ ütles vanaisa. „Sa seisad praegu millegi peal, mis hakkas kasvama siis, kui siin ei olnud veel ühtegi eestlast. Iga millimeeter on üks aasta. Raba on kell.“

Nad istusid laukajärve ääres ja sõid võileibu.

Vesi laukas oli must nagu tee ja täiesti liikumatu.

„Ja jõhvikad?“ küsis Marta.

„Septembris,“ ütles vanaisa. „Terve raba läheb punaseks. Siis tuleme jälle.“

Tagasiteel nägid nad kurge, kes tõusis udust üles ja lendas madalalt üle rabamännikute, ja Marta ei öelnud tükk aega mitte midagi.

Sel õhtul jäi ta magama kell kaheksa, ilma ühegi vaidluseta.

Ja unes astus ta mööda sammalt, mis vajus alla ja tuli tagasi, alla ja tagasi, nagu hingaks keegi väga suur ja väga aeglane.

Head ööd.

Faktid on päris: sood ja rabad katavad umbes viiendiku Eestist. Turbasammal seob kuni 20 korda oma kaalu jagu vett. Turvas ladestub keskmiselt u 1 mm aastas, nii et 7 m paksune turbalasund on umbes 7000 aastat vana. Rabamännid on toitainevaeguse tõttu kääbuskasvu, kuigi võivad olla sajandivanused. Soomaal on kevadise üleujutuse tõttu „viies aastaaeg“.

Uus saar

Eestimaa lood

Eestil on üle kahe tuhande saare.

Enamik neist on nii väikesed, et neil ei ole nime — lihtsalt kivid, kus istuvad kormoranid ja mille peal ei mahu magama isegi üks inimene.

Aga suuri on ka.

Saaremaa on kõige suurem ja seal on Kuressaare piiskopilinnus, mis on nii hästi säilinud, et sa võid seal ronida päris vanadel treppidel. Ja seal on Kaali järv — ümmargune järveke, mis on tegelikult meteoriidikraater. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi kukkus sinna taevakivi ja see nähtus oli nii kohutav, et sellest räägitakse võib-olla siiani vanades lauludes.

Hiiumaa on teine ja seal on tuletornid ja väga rahulikud inimesed ja nali, mille üle hiidlased ise kõige rohkem naeravad.

Kihnu on väike ja seal juhivad asju naised, sest mehed olid sajandeid merel. Kihnu naised kannavad triibulisi seelikuid ja nende kombeid kaitseb UNESCO.

Ruhnu on kõige üksildasem — seal elab talvel paarkümmend inimest.

Aga kõige imelikum asi Eesti saarte juures on see, et neid tuleb juurde.

Marta ei uskunud seda.

„Maa tõuseb,“ ütles vanaisa. „Jääaja ajal oli meie kohal kilomeetrite paksune jää ja see vajutas maakoore alla, nagu sa vajutad sõrmega madratsit. Jää läks kümme tuhat aastat tagasi ära.

Ja madrats tuleb tasapisi tagasi üles.“

„Kui kiiresti?“

„Paar millimeetrit aastas. Lääne pool rohkem.“

Marta arvutas.

„Sada aastat — kakskümmend sentimeetrit.“

„Ja meie rannik on väga madal,“ ütles vanaisa. „Nii et kui vesi taandub paarkümmend sentimeetrit, tuleb kohati sadu meetreid uut maad. Ja mõni madal koht, mis oli enne vee all, saab järsku kuivaks.

Nii sünnib saar.“

Nad seisid Matsalu lahe ääres ja vaatasid ühte pikka madalat laidu, mida seal viiskümmend aastat tagasi ei olnud.

Sellel istusid linnud.

„Kas tal on nimi?“ küsis Marta.

„Ei ole vist veel,“ ütles vanaisa.

Marta mõtles kogu tagasitee, mis nimi ühele uuele saarele sobiks, ja jäi selle mõtte peale õhtul magama, ja ei jõudnudki otsustada.

Head ööd.

Faktid on päris: Eestil on üle 2300 saare. Saaremaa 2673 km², Hiiumaa 989 km². Kaali kraater tekkis u 3500 aastat tagasi. Kihnu kultuuriruum on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas. Jääajajärgne maakerge on Lääne-Eestis kuni ~2,8 mm aastas ja madala ranniku tõttu tekib pidevalt uusi laide.

Lendorav

Eestimaa lood

Eesti metsades elab loom, keda enamik eestlasi ei ole kunagi näinud.

Neid on alles umbes kakssada.

Nad elavad ainult kirdes, Alutaguse vanades haavikutes, ja nad on öised, ja nad on hiire suurused, ja nad lendavad.

Õigemini ei lenda. Nad liuglevad — nende käte ja jalgade vahel on nahavolt, ja kui nad hüppavad, siis läheb see lahti nagu langevari, ja nii nad libisevad puult puule kuni viiskümmend meetrit.

Marta ja vanaisa istusid kolm ööd järjest metsas.

Esimesel ööl ei juhtunud midagi.

Teisel ööl ei juhtunud midagi ja hakkas vihma sadama.

Kolmandal ööl vanaisa sosistas: „Kell kaksteist.“

Marta vaatas üles.

Ja üks hall vari astus haava tüvelt õhku, laotas ennast lapikuks nagu pannkook ja libises üle lagendiku täiesti hääletult, ja maandus teisel puul, ja jooksis kohe ülespoole, ja oli läinud.

Kokku kolm sekundit.

Marta ei öelnud sõnagi.

„Ja teisi on ka,“ ütles vanaisa hiljem, kui nad kõndisid.

„Meil on umbes tuhat karu — Euroopas on väga vähe riike, kus neid nii palju on. Neil on siin hea, sest meil on metsa palju ja inimesi vähe.

Meil on hundid. Paarsada. Nad käivad karjas ja neid kuuleb vahel öösel, kui tuul on õige.

Meil on ilves — meie rahvusloom. Teda ei näe peaaegu keegi mitte kunagi. Ta on nii ettevaatlik, et jahimehed, kes on metsas elanud terve elu, on teda näinud kaks korda.

Meil on kobras, kes oli sada aastat tagasi peaaegu välja surnud ja kelle toodi tagasi, ja kes ehitab nüüd tamme kohtadesse, kuhu ta ei tohiks.

Ja meil on kaksteist tuhat põtra, kes seisavad öösel teel ja kelle pärast tuleb sõita aeglaselt.“

Marta magas tagasiteel autos.

Ja unes nägi ta seda halli varju, kes astub tüvelt õhku, ja tema unes ei olnud sellel kolme sekundi asemel mingit ajapiirangut — ta liugles ja liugles üle terve Alutaguse, ja mets oli must ja lõputu ja täiesti vaikne.

Head ööd.

Faktid on päris: lendorav on Eestis kriitiliselt ohustatud, alles u 200 isendit, ainult Kirde-Eesti vanades haavametsades; liugleb kuni ~50 m. Eestis on u 900–1000 pruunkaru, paarsada hunti ja u 12 000 põtra. Ilves on Eesti rahvusloom. Kobras taasasustati 20. sajandi keskel.

Kured lähevad

Eestimaa lood

Septembri lõpus viis vanaisa Marta Matsallu.

Nad jõudsid kohale õhtul ja seisid vaatlustorni peal ja alguses ei olnud midagi.

Ja siis hakkas tulema.

Kured tulid põhja poolt, salk salga järel, ja nad laskusid roostikku ööbima, ja neid oli nii palju, et Marta lõpetas lugemise kolmesaja juures.

Neid oli kümneid tuhandeid.

Ja nad tegid häält — sellist kõrget kraaksuvat torutamist, mida kuuleb kilomeetrite kaugusele ja mida kord kuulnud inimene tunneb terve elu ära.

„Nad koguvad ennast,“ ütles vanaisa. „Nad lähevad Hispaaniasse. Matsalu on Euroopa üks tähtsamaid puhkepaiku — siit läheb sügisel läbi kuni kaks miljonit lindu.“

„Kes meil veel on?“ küsis Marta.

„Peaaegu kõik,“ ütles vanaisa.

„Meil on suitsupääsuke, meie rahvuslind. Ta lendab igal kevadel Aafrikast tagasi — kümme tuhat kilomeetrit — ja tuleb tagasi täpselt sellesse lauta, kus ta eelmisel aastal oli. Sama lauta. Sama tala peale.

Meil on toonekurg, keda on siin tuhandeid paare, rohkem kui peaaegu kusagil mujal, ja kes teeb pesa elektriposti otsa ja käib mööda niidetud heinamaad nagu vanahärra.

Meil on rukkirääk, keda maailmas jääb aina vähemaks, aga kelle jaoks on Eesti niidud üks viimastest headest kohtadest. Teda ei näe kunagi. Teda ainult kuuleb, öösel, rohu seest: krek-krek, krek-krek, tunde järjest.

Ja meil on merikotkas. Neid oli viiskümmend aastat tagasi alles paarkümmend paari — mürgid olid nad peaaegu ära hävitanud. Nüüd on neid üle kahesaja paari.

See on üks väheseid asju looduses, mille inimene ära rikkus ja siis tagasi tegi.“

Nad seisid tornis pimedani.

Kured jäid vaikseks umbes kaheksa paiku, kõik korraga, nagu keegi oleks nupu vajutanud.

Tagasiteel küsis Marta: „Kas nad tulevad kevadel tagasi?“

„Osa tuleb,“ ütles vanaisa. „Alati tuleb osa.“

Ja kevadel, aprillis, kui Marta oli juba peaaegu unustanud, kuulis ta ühel hommikul koolimaja katuselt tuttavat häält ja jäi õuel seisma, koolikott seljas, ja vaatas üles.

Head ööd.

Faktid on päris: Matsalu on üks Euroopa tähtsamaid rändepeatusi, sügisrändel läbib seda kuni paar miljonit lindu. Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind (1960) ja naaseb Aafrikast sageli samasse pesapaika. Eestis pesitseb tuhandeid valge-toonekure paare ja üks Euroopa suuremaid rukkiräägu asurkondi. Merikotkas taastus mõnekümnelt paarilt üle 200-le.

Jaaniuss

Eestimaa lood

Juuniööl, kui on nii soe, et akent ei pea kinni panema, vii keegi õue ja mine metsaserva.

Seal rohu sees põleb roheline tuli.

Ta ei vilgu ega liigu. Ta lihtsalt põleb, väga vaikselt, nagu keegi oleks pillanud maha ühe pisikese laterna.

See on jaaniuss.

Ja ta ei ole uss. Ta on mardikas.

Täpsemalt: ta on emane mardikas, kellel ei ole tiibu ja kes ei saa kuhugi lennata. Nii et ta ronib rohuliblele, keerab tagakeha üles ja süütab tule, ja ootab.

Ja kusagil pimeduses lendab isane, kellel on tiivad ja väga suured silmad, ja kes otsib täpselt seda ühte rohelist täppi.

Kogu see valgus on üks lause: ma olen siin.

Eestis on umbes viisteist tuhat putukaliiki.

Enamikku neist ei ole keegi kunagi vaadanud.

Aga mõned tasub teada.

Kimalane on karvane ja kohmakas ja ta lendab siis, kui mesilane ei suuda. Külmal kevadhommikul, kui on viis kraadi, väriseb kimalane oma lennulihaseid soojaks — päris väriseb, nagu inimene külmaga — ja tõuseb õhku. Mesilane ootab tuppa sooja.

Kuklane ehitab kuhja, mis võib olla sinust kõrgem ja mille sees elab miljon sipelgat. Kuhi on soojem kui ümbritsev mets, sest sipelgad hoiavad seda soojas. Eestis on kuklasepesad seadusega kaitstud — sa ei tohi neid lõhkuda, ja kui sa oled kunagi kuhja sisse astunud, siis sa tead, et sipelgad on selle seadusega täiesti nõus.

Kiil on kõige vanem: kiilid lendasid siin enne dinosauruseid. Ta suudab lennata tagurpidi ja paigal seista ja tabab õhust umbes üheksa saaklooma kümnest, mis teeb temast maailma ühe edukaima kütti — palju parema kui lõvi.

Marta läks juuniöösel jaaniussi juurde kükitama.

Ta vaatas seda väga pikalt, nii et põlved hakkasid valutama.

Ja siis läks ta tuppa, pani akna praokile, et kuulda putukate suminat, ja jäi magama.

Ja väljas, rohu sees, põles terve öö üks väike roheline tuli, mis ütles täiesti kannatlikult ja ilma igasuguse kiiruseta:

ma olen siin, ma olen siin, ma olen siin.

Head ööd.

Faktid on päris: jaaniuss on mardikas; lendudeta emane helendab, et meelitada lendavat isast. Eestis elab u 15 000 putukaliiki. Kimalane suudab lennulihaseid värisemisega soojendada ja lendab juba ~5 °C juures, mesilane vajab tunduvalt soojemat. Kuklasepesad on Eestis kaitstud. Kiilid on üks vanimaid lendavaid putukarühmi ja nende jahiedukus on erakordselt kõrge.

Naer bussipeatuses

Rasked mõtted, pehmelt

Albert Camus, „Langus“ (1956) — lõpp on lapse jaoks ümber keeratud

Priit oli kaheteistkümnene ja tal läks hästi.

Ta oli klassivanem. Ta aitas alati asju kanda. Kui õpetaja küsis, kes läheb esimese klassi omadele raamatukogu näitama, tõusis Priidu käsi enne, kui ta ise jõudis mõelda.

Talle meeldis olla see, kes aitab. Ausalt öeldes meeldis talle ka see, et teised nägid.

Ühel novembriõhtul tuli ta trennist ja oli pime ja sadas.

Bussipeatuses istus üks väike poiss.

Priit ei tundnud teda. Ta oli võib-olla kaheksane. Ta istus kotiga süles ja tal olid õlad niimoodi üleval, nagu on inimesel, kes üritab mitte nutta.

Priit läks mööda.

Ta ei otsustanud niimoodi. Ta lihtsalt kõndis edasi, ja kui ta oli juba kakskümmend sammu eemal, siis tundus tagasiminek juba imelik.

Buss tuli. Ta sõitis koju.

Ja siis algas kummaline asi.

Priit hakkas endale seletama.

Ta seletas endale, et poiss ootas kindlasti oma ema.

Ta seletas, et tal endal oli kiire.

Ta seletas, et võõraste laste juurde ei tohigi minna.

Ta seletas, et ta ei näinud õieti — oli pime.

Iga seletus oli päris hea. Aga imelik oli see, et ta pidi neid uuesti tegema. Iga õhtu. Kolm nädalat.

Ja alati siis, kui ta ütles endale, kui hea inimene ta on — pärast seda, kui ta oli kellelegi ust hoidnud või kotti kandnud — kuulis ta peas midagi.

Nagu kellegi naeru. Kaugelt. Kellegi, kes oli seda kõike näinud.

Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Ta oleks pidanud siis rääkima ka sellest, mida ta ei teinud.

Detsembris istus ta vanaisaga köögis.

Ja ta rääkis ära. Halvasti ja pooleldi ja alustas kaks korda otsast.

Vanaisa kuulas lõpuni.

„Nii,“ ütles ta siis. „Ja mida sa nüüd teha tahad?“

„Ma ei tea. Ma ei leia teda üles. Ma ei tea, kes ta on.“

„Ei leia jah,“ ütles vanaisa. „See on möödas. Aga sa võid selle nimega ära nimetada, ja see on juba palju. Ütle valjusti.“

Priit vaikis kaua.

„Ma nägin. Ja ma läksin mööda.“

„Just nii,“ ütles vanaisa. „Ja nüüd kuula. Kuni sa endale seletad, oled sa oma kohtunik ja advokaat korraga, ja niimoodi ei lõpe asi kunagi ära. Aga kui sa ütled ausalt, siis on üks asi otsas ja teine algab.“

„Mis teine?“

„Järgmine kord,“ ütles vanaisa.

Veebruaris nägi Priit poe ees ühte tüdrukut, kes seisis ja vaatas ringi ja tal oli näost näha, et midagi on valesti.

Priidul oli jälle kiire.

Ta läks kolm sammu edasi.

Siis pöördus ümber.

Ta ei teinud midagi suurt. Ta küsis, kas kõik on hästi, ja tüdruk ütles, et ta ei leia oma ema, ja nad seisid koos kolm minutit, kuni ema tuli.

Kolm minutit. Ei mingit kangelast.

Aga sel õhtul, kui Priit voodisse läks, oli tema peas täiesti vaikne.

Ja ta magas nii hästi, nagu ta polnud maganud kogu talve.

Head ööd.

Mõte: Camus’ raamat lõpeb lohutuseta — Clamence seletab end elu lõpuni õigeks ega saa kunagi teist võimalust. Lapse jaoks keerasin ma lõpu ümber, sest lapsel on teine võimalus ja tal peab olema. Alles jäi struktuur: hetk, mil sa läksid mööda; seletamine, mis ei lõpe; ja naer, mis vaikib alles siis, kui sa selle valjusti välja ütled.

Seitse maad

Maailma lood

Kui sa vaatad öösel maakera ja keerutad seda aeglaselt, siis lähevad su näppude alt läbi seitse suurt maalaika.

Neid kutsutakse maailmajagudeks ja igaühel on oma iseloom.

Aasia on kõige suurem ja seal elab peaaegu iga teine inimene maailmas. Seal on kõige kõrgemad mäed ja kõige suuremad linnad. Kui sa lähed Aasias hommikul välja, oled sa hiiglaslikus rahvamassis, kes läheb tööle, ja see mass ulatub Türgist Jaapanini.

Aafrika on see, kust me kõik pärit oleme. Iga inimene igal pool maailmas — sinu, minu, kõikide — esiisad kõndisid ükskord Aafrika savannis. Seal on kõige rohkem riike, viiskümmend neli, ja rohkem keeli kui üheski teises maailmajaos.

Euroopa on väike ja täis. Ta ei ole tegelikult isegi eraldi maailmajagu — ta on Aasia lääneots, ainult et inimesed on harjunud teda eraldi lugema. Siin oleme meie.

Põhja-Ameerika on lai ja seal on kohti, kus sa võid sõita terve päeva ja mitte kohata ühtegi majad.

Lõuna-Ameerika on peaaegu üleni roheline, sest seal on Amazonase mets, mis on nii suur, et tema kohal tekib omaenda vihm. Mets teeb endale ilma.

Austraalia on kõige väiksem ja kõige veidram: seal on loomad, keda mujal ei ole üldse, sest see maalaik läks teistest lahti nii ammu, et loomad jõudsid seal omal moel edasi minna.

Ja siis on Antarktis.

Antarktises ei ela alaliselt mitte keegi.

Mitte üks inimene. Seal on ainult uurijad, kes tulevad ja lähevad. Seal ei ole ühtegi riiki ja ühtegi armeed, sest kõik maailma riigid leppisid kokku, et see üks koht jäetakse teadusele.

See on ainus terve maailmajagu, mille kohta inimkond on öelnud: see ei ole mitte kellegi oma.

Kui Liisukas seda esimest korda kuulis, mõtles ta selle üle väga kaua.

„Aga siis,“ ütles ta lõpuks, „siis see ju tähendab, et me oskame.“

„Mida oskame?“

„Kokku leppida,“ ütles Liisukas. „Terve maailmajao pärast. Me lihtsalt ei tee seda tihti.“

Ja siis pani ta maakera kinni ja läks magama, ja maakera keerles pimedas veel natuke edasi, sest tal oli hoogu sees.

Head ööd.

Faktid on päris: Aasias elab u 60% inimkonnast; Aafrikas on 54 riiki ja ligi 2000 keelt; Euroopa ja Aasia on üks mandrilaam; Amazonase mets tekitab suure osa oma vihmast ise; Antarktises pole püsielanikke ja 1959. aasta Antarktise leping keelab seal sõjalise tegevuse. Hea koht rääkida lapsega sellest, et kokkulepped on võimalikud.

Suur vesi

Maailma lood

Kaks jõge vaidlevad juba sada aastat, kumb on pikem.

Niilus ütleb, et tema — umbes 6650 kilomeetrit. Tema ääres sündis üks maailma vanimaid riike, sest Niilus tuleb igal aastal üle kallaste ja jätab põllule musta muda, ja selle muda peal kasvas Egiptus.

Amazonas ütleb, et hoopis tema — umbes 6400, aga see sõltub sellest, kust sa lugema hakkad, ja seda ei suuda keegi lõplikult otsustada.

Aga ühes asjas ei ole vaidlust.

Amazonas kannab merre viiendiku kogu maailma jõevee hulgast. Ta on nii vägev, et sada kilomeetrit ookeani sees on vesi tema tõttu veel mage — laevamehed jõid seal magedat vett ja ei näinud kaldast jälgegi.

Ja siis on järved.

Kaspia meri on nimest hoolimata järv ja ta on kõige suurem — nii suur, et viis riiki puutuvad tema kaldasse.

Ülemjärv Ameerikas on kõige suurem mageveejärv pindala poolest.

Aga kõige imelikum on Baikal.

Baikal on Siberis ja ta ei ole eriti lai. Aga ta on sügav — poolteist kilomeetrit alla. Ja sinna auku mahub nii palju vett, et Baikalis on umbes viiendik kogu maailma vedelast mageveest.

Üks järv. Viiendik kogu joogiveest, mis maailmas vabalt olemas on.

Talvel külmub ta nii selgeks, et sa võid seista jää peal ja vaadata otse alla, ja jää all on näha kive kolme meetri sügavusel, ja sul hakkab pea ringi käima, sest tundub, et sa seisad õhu peal.

Ja meil?

Meil on Peipsi, mis on Euroopa suuruselt viies järv, ja tema teine kallas on juba teine riik.

Ja Võrtsjärv, mis on lai ja madal — keskmiselt kolm meetrit. Sa võid seal kaugele minna ja vesi on ikka rinnuni.

Kõik see vesi — Niilus, Amazonas, Baikal, Peipsi, sinu kraan, see klaas su voodi kõrval — on tegelikult sama vesi.

Maale ei tule juurde uut vett. See, mis siin on, on siin olnud algusest peale. See käib ainult ringi: aurab merest, sajab mäe peale, jookseb jõkke, läheb merre, aurab jälle.

See tähendab, et vesi sinu klaasis on kindla peale kunagi olnud pilv.

Ja päris tõenäoliselt on ta olnud ka mõne dinosauruse sees.

Mõtle selle peale, kui sa järgmine kord jood.

Head ööd.

Faktid on päris: Niiluse ja Amazonase pikkusvaidlus käib siiani; Amazonas annab u 20% maailma jõgede vooluhulgast ookeani; Kaspia meri on maailma suurim järv; Baikal on sügavaim (1642 m) ja sisaldab u 20% maailma vedelast mageveest; Peipsi on Euroopa suuruselt viies järv, Võrtsjärve keskmine sügavus u 3 m. Vee ringlus on suletud — uut vett juurde ei teki.

Kuidas kuskil tere öeldakse

Maailma lood

Kombed on kokkulepped selle kohta, kuidas näidata teisele inimesele, et sa pead teda inimeseks.

Nad on igal pool erinevad. Ja peaaegu kõik nad tähendavad sama asja.

Jaapanis kummardatakse. Mida sügavamalt, seda rohkem austust. Ja majja minnes võetakse kingad ära — alati, iga kord, ilma erandita. Meil Eestis on täpselt sama komme, ainult et meie ei ole selle üle uhked, meie lihtsalt teeme seda.

Indias ja Nepalis pannakse peod kokku ja öeldakse namaste. See tähendab umbes: „ma tervitan seda, mis sinus hea on“.

Tais tehakse sama žest ja seda kutsutakse wai. Aga seal on üks lisareegel: võõra inimese pead ei puututa. Isegi lapse pead mitte. Pea on kõige austusväärsem koht.

Uus-Meremaal on maoori tervitus hongi — kaks inimest panevad ninad kokku ja hingavad korraks koos sisse. See tähendab, et te jagate ühte hingamist ja pärast seda ei ole sa enam külaline, vaid oma.

Paljudes maades — Indias, Etioopias, araabia maades — süüakse parema käega. Vasakut kätt lauale ei tooda. Ja mõnes kohas pistab peremees parima palakese sulle otse suhu; sellest keeldumine oleks umbes sama, mis meil kingitus tagasi anda.

Ja siis on asju, mis on peaaegu igal pool ühesugused.

Peaaegu igal pool maailmas tähendab see, et sa vaatad rääkijale otsa, ausust.

Peaaegu igal pool tähendab see, et sa ootad, kuni teine lõpetab, austust.

Ja täiesti igal pool maailmas, iga rahva juures, ilma ühegi erandita, tähendab see, et sa annad kõige paremad kohad ja kõige esimese toidu külalisele, sama asja.

See tähendab: sa oled siin kaitstud.

Kui Katikas, Mirdukas ja Liisukas ükskord ühe võõra pere juures süüa said ja Katikas ei osanud üldse, kuidas seal käitutakse, sosistas Mirdukas talle kõrva ühe reegli, mis töötab igal pool maailmas ja mida ei ole ühtegi korda vaja üle õppida:

„Vaata, mida teised teevad. Tee sama. Ja kui sa eksid, siis ütle ausalt, et sa ei teadnud.“

Nad ütles seda kolm korda sel õhtul ja kolm korda naerdi ja kolm korda õpetati talle midagi uut.

Ja koju minnes ütles Katikas, et võõras kohas eksimine ei ole tegelikult üldse hirmus, kui sa ei tee nägu, et sa tead.

Head ööd.

Mõte ja faktid: kummardus Jaapanis, namaste Indias, wai Tais (ja pea puutumise keeld), maooride hongi, parema käega söömine Lõuna-Aasias ja Aafrika sarve maades. Loo iva ei ole reeglite loend, vaid see, et kõik need kombed ütlevad sama asja, ning et võõras kohas on ainus vajalik oskus vaadata ja küsida.

Arhitekt, kes ootas aasta

Ametid ja meistrid

Kui uus koolimaja valmis sai, jäi maja ümber suur tühi muruplats.

Kõik ootasid, et sinna tehakse teed.

Aga arhitekt Reet ütles: „Mitte veel.“

„Kuidas mitte veel? Inimesed ei saa ju käia.“

„Saavad küll,“ ütles Reet. „Muru peal.“

Terve aasta käisid lapsed muru peal.

Sügisel oli muru märg ja jalad said poriseks ja mitmed lapsevanemad kirjutasid pahasid kirju.

Talvel tallati lumme rajad.

Kevadel tulid porilombid.

Ja terve selle aja käis Reet vahel harva kohal, tegi pilti ja läks jälle ära.

Järgmisel suvel tuli ta kohale koos ekskavaatoriga.

Ja siis nägid kõik, mida ta oli oodanud.

Muru peal olid rajad.

Päris rajad — kulunud, pruunid, sissetallatud. Nad ei läinud sirgelt. Nad läksid natuke kaarega ümber suure kase. Üks rada lõikas nurga alt läbi, otse bussipeatuse poole. Üks lõppes pingi juures, kus vanemad ootasid.

Reet näitas näpuga.

„Siia,“ ütles ta. „Ja siia. Ja siia.“

„Aga see ei ole sümmeetriline,“ ütles ehitaja.

„Ei ole,“ ütles Reet.

„Paberil oleks ilusam ristkülik.“

„Paberil oleks,“ ütles Reet. „Aga paberil ei käi keegi.“

Kui teed valmis said, juhtus midagi imelikku: keegi ei kõndinud enam muru peal.

Mitte keegi. Mitte kordagi.

Sest rajad olid täpselt seal, kuhu inimene niikuinii tahtis minna.

Marta, kes käis selles koolis, küsis Reedalt kord, mis on arhitekti töö.

Reet mõtles pikalt.

„Enamik inimesi arvab, et arhitekt otsustab, kuidas maja välja näeb,“ ütles ta. „Tegelikult otsustab arhitekt, kuidas inimestel seal olla on.“

„Ja kuidas seda teada saab?“

„Vaatad, kuhu inimesed ise lähevad,“ ütles Reet. „Ja siis paned tee sinna.“

Marta mõtles selle peale veel aastaid hiljem, kui ta oli juba suur.

Et kõige targem asi, mida keegi teha võib, on vahel mitte kohe otsustada.

Vaid oodata ära, kuhu jäljed ise tekivad.

Head ööd.

Mõte ja fakt: sissetallatud radu nimetatakse maastikuarhitektuuris „soovradadeks“ (desire paths) ja mõned ülikoolid ning pargid on tõesti oodanud aasta, enne kui teed ehitatakse. Loo iva: hea töö algab vaatlemisest, mitte otsustamisest.

Esimene rida

Ametid ja meistrid

Müürsepp Endel ladus ühele majale vundamendile esimest plokirida.

Ta tegi seda terve päeva.

Üks rida. Terve päev.

Tema abiline Sander, kes oli üheksateist, muutus pärastlõunaks üsna kannatamatuks.

„Endel. Meil on kuusteist rida veel. Sina ladud ühte.“

„Ladun jah.“

„Sa oled seda vesiloodi juba viis korda vaadanud.“

„Kuus,“ ütles Endel.

Ta pani ploki paika, koputas kummihaamriga, vaatas loodi, võttis ploki uuesti üles, lisas mörti, pani tagasi, koputas, vaatas.

„Miks?“ küsis Sander.

Endel istus kivi peale ja võttis termose välja.

„Kui esimene rida on ühe millimeetri võrra viltu,“ ütles ta, „mis siis teisest reast saab?“

„Ka viltu.“

„Ja kolmandast?“

„Viltu.“

„Ja kui sa oled kuusteist rida üles ladunud?“

Sander arvutas.

„Kuusteist millimeetrit.“

„Ja aknaava on kaks meetrit lai,“ ütles Endel. „Aken tellitakse tehasest millimeetri täpsusega. Ta ei lähe sisse. Ja siis tuleb keegi ja küsib, kes selle maja tegi.

Ja ma ütlen sulle ühe asja, mida sa hiljem tänad.

Viga ei kasva kunagi väiksemaks. Ta kasvab ainult ülespoole.“

Sander ladus järgmisel päeval oma esimese rea ühele kõrvalhoonele.

Tal läks poolteist päeva.

Endel tuli, vaatas, käis loodiga üle, ei öelnud midagi ja noogutas üks kord.

Sander mäletab seda noogutust kolmkümmend aastat hiljem paremini kui enamikku diplomeid.

Kõige imelikum asi ehitamise juures on see, et kõige tähtsam töö jääb nähtamatuks.

Keegi ei tule kunagi külla ja ei ütle: „Oi, kui ilus vundament.“

Keegi ei kiida kunagi hüdroisolatsiooni ega seda, kuidas katusekonstruktsioon on tuulesidemetega jäigastatud.

Inimesed kiidavad kööki.

Aga köök seisab selle peal, mida keegi kunagi ei näe. Ja kui see all on tehtud lohakalt, siis kolmekümne aasta pärast, ühel märtsiööl, kui maa külmub ja sulab, hakkab kööki tekkima pragu.

Ja siis on juba hilja.

Sander on nüüd vana ja ta ladub ise esimesi ridu.

Ja kui noored küsivad, miks ta nii kaua vaatab, ütleb ta täpselt seda, mida talle öeldi:

„Sellepärast, et mina näen seda praegu. Ja pärast ei näe seda enam mitte keegi.“

Head ööd.

Mõte: ehituses on see päris — esimese rea viga kandub kõikidesse järgmistesse ja kumuleerub. Loo laiem iva lapsele: kõige tähtsam töö on tavaliselt see, mida keegi hiljem ei näe, ja see tuleb teha korralikult just siis, kui keegi ei kontrolli.

Kaks naabrit ja üks aed

Ametid ja meistrid

Kaks naabrit tülitsesid aia pärast.

Tüli oli kestnud kaks aastat ja käinud umbes nii: üks oli pannud aia kolmkümmend sentimeetrit valesse kohta, ja teine oli selle maha võtnud, ja esimene oli pannud tagasi, ja teine oli helistanud vallamajja.

Nad ei öelnud enam tere.

Nende lapsed olid varem koos mänginud. Nüüd ei mänginud.

Noor jurist Kaisa sai selle asja lauale ja luges paberid läbi ja oli väga elevil.

„Me võidame,“ ütles ta oma vanemale kolleegile Vahurile. „Vaata katastriplaani. See on täiesti selge. Meie klient on sajaprotsendiliselt õigus.“

„Ma usun sind,“ ütles Vahur.

„Siis läheme kohtusse.“

„Võime,“ ütles Vahur. „Sõidame kõigepealt kohale.“

Nad sõitsid kohale.

Vahur ei vaadanud aeda. Ta vaatas maja.

Ta nägi ühte vanainimest, kes tuli õue väga aeglaselt, kahe kepiga.

Ta nägi teises õues jalgratast, mille külge oli pandud lisaratas ja siis jälle ära võetud.

Ta jõi mõlemas majas kohvi. Kokku kolm tundi.

Autos ütles ta Kaisale:

„Me võidame kohtus. Sul on täiesti õigus. Aga kuula nüüd, mis siis juhtub.

Aed tuleb kolmkümmend sentimeetrit paigast ära tõsta. Meie klient saab kolmkümmend sentimeetrit maad, mille peale ei mahu isegi ühte pinki.

Ja tema naaber, kes on kaks aastat vihane olnud, on siis nelikümmend aastat vihane. Ja meie klient on kaheksakümmend, ja tema ainuke naaber, kes on piisavalt lähedal, et kutsuda, kui midagi juhtub, ei tule enam kunagi.

Kolmekümne sentimeetri eest.“

Kaisa vaikis.

„Mis siis on meie töö?“ küsis ta lõpuks.

„Meie töö,“ ütles Vahur, „on kõigepealt teada, mis on õige. Seda sa tead ja teed hästi. Ilma selleta ei ole meid vaja.

Aga kohus on nagu haigla. Sa lähed sinna siis, kui muud enam ei aita. Terve inimene ei ela haiglas.

Kõige rohkem head teeb jurist siis, kui ta paneb asjad enne kirja, nii selgelt, et hiljem ei pea keegi vaidlema, kes mida lubas.“

„Ja praegu?“

„Praegu on hilja kirja panna,“ ütles Vahur. „Aga mitte veel liiga hilja kokku leppida.“

Nad leppisid kokku kahe kuuga.

Aed jäi paigale. Vastutasuks sai üks naaber õiguse kasutada teise teed, mis oli tal niikuinii vaja ja mida ta oli seni salaja kasutanud.

Kaisa kirjutas kokkuleppe ise. Kaks lehekülge. Väga selge keel.

Ja kaks aastat hiljem, kui vanahärra ühel talveööl kukkus, oli see naaber, kes kiirabi kutsus.

Kaisa räägib nüüd oma tütrele vahel õhtuti sellest, mis on kokkulepe.

„Kokkulepe ei ole selleks, et sa saaksid hiljem öelda, et sul on õigus,“ ütleb ta. „Kokkulepe on selleks, et te ei peaks hiljem üldse vaidlema. Sa kirjutad selle üles, kui te olete veel sõbrad — just sellepärast, et te jääksite sõpradeks.“

Head ööd.

Mõte: lapsele arusaadav pilt sellest, mida jurist tegelikult teeb — mitte võitmine, vaid see, et asjad on enne kokku lepitud ja selgelt kirjas. Ja et võit, mis lõhub suhte, on tihti kallim kui vaidlusalune asi ise.

Maatuul

Ametid ja meistrid

Merel on üks reegel, mille iga surfar peab endale kolm korda ütlema, enne kui ta vette läheb.

Aga alustame algusest.

Robin oli kolmteist ja tal oli tiibpuri ja foil-laud, ja ta oli kõigest kaks nädalat harjutanud.

Tema onu Tõnu oli sõitnud kakskümmend aastat.

Sel hommikul oli laht nagu peegel — täiesti sile, ilma ühegi laineta, ja tuul oli tugev ja ühtlane ja tuli otse maa poolt.

„Vaata!“ ütles Robin. „Täiuslik!“

„Ei ole,“ ütles Tõnu.

„Aga vesi on sile ja tuult on parasjagu!“

„Just nimelt,“ ütles Tõnu. „Ja kas sa tead, miks vesi sile on?“

Robin ei teadnud.

„Vesi on sile sellepärast,“ ütles Tõnu, „et tuul tuleb maa poolt. Ta jookseb üle ranna merele ja tal ei ole veel jõudnud lainet tekitada. Ta teeb selle poole kilomeetri kaugusel. Ja seal, kus tema laine algab, oled sina juba päris kaugel kaldast.

Maatuul on ainus tuul, mis viib sind merele.

Kui sinu varustus katki läheb — puri rebeneb, jalus tuleb lahti, sa väsid ära — siis ei vii tuul sind kaldale. Ta lükkab sind kaldast eemale. Terve aeg. Kogu jõuga. Ja sa ei jaksa vastu ujuda, sest keegi ei jaksa.

Ja rand jääb aina väiksemaks.“

Robin vaatas peeglisiledat lahte.

Ja äkki nägi ta seda hoopis teistmoodi.

Nad läksid sel päeval ikkagi vette — aga Tõnu läks kaasa, ja nad jäid kolmesaja meetri sisse, ja Tõnul oli kaasas telefon veekindlas kotis.

„Kolm reeglit,“ ütles Tõnu. „Maatuulega mitte kunagi üksi. Mitte kunagi ilma kellegita kaldal, kes teab, et sa vees oled. Ja alati nii lähedal, et sa jõuad tagasi ujuda ka siis, kui kõik katki läheb.“

Ja siis, umbes tunni pärast, juhtus see, mille pärast Robin üldse selle asjaga tegeles.

Tuul võttis purjesse. Laud hakkas kiirendama. Ja siis — vaikselt, ilma igasuguse hoiatuseta — tõusis.

Foil kandis lauda vee kohale.

Ja kogu see loksumine ja põrutamine ja pritsmed lakkasid korraga täielikult ära.

Jäi ainult tuule sahin ja vaikus ja tunne, et sa lendad kahekümne sentimeetri kõrgusel merest.

Robin sõitis nii kaheksasada meetrit ja ta ei hinganud vist kordagi.

Kui ta lõpuks kukkus, tuli ta pinnale naerdes.

Õhtul, kui varustus oli kuivamas ja soolane oli juustest välja pestud, oli Robin nii väsinud, et jäi diivanile magama.

Tõnu tõmbas talle teki peale.

Ja mõtles, et poiss õppis täna kaks asja korraga: kuidas lennata, ja miks kogenud mees vaatab enne rõõmustamist alati tuule suunda.

Head ööd.

Mõte ja tõsine osa: maatuul (offshore) on veespordis kõige salakavalam olukord just seetõttu, et vesi näeb välja kõige ilusam — laine ei ole veel jõudnud tekkida. Tuul viib hädasoleva inimese kaldast eemale. Reeglid loos on päris ohutusreeglid ja neid tasub lapsega päriselt kokku leppida.

Kivi ja laud

Füüsika maa peal

Marta aias oli kivi.

Mitte selline kivi, mida sa käte vahel keerutad. Selline, mida sa vaatad ja mõtled: see on siin igavesti.

Vanaisa tahtis ta sealt ära.

Marta pakkus, et kutsutakse traktor.

„Kutsume,“ ütles vanaisa. „Aga proovime enne.“

Ta tõi kuuri tagant ühe pika laua ja ühe halu.

Halu pani ta kivi kõrvale maha. Laua pani ta halu peale nii, et üks ots läks kivi alla.

Ja siis vajutas ta teisele otsale.

Kivi liikus.

Marta ei uskunud oma silmi.

„Tule sina ka,“ ütles vanaisa.

Marta vajutas. Kivi kerkis.

Marta kaalus kolmkümmend kilo. Kivi kaalus tükk maad üle kolmesaja.

„Kuidas?“ küsis ta.

„Kang,“ ütles vanaisa. „Kõige vanem masin maailmas. Vaata seda halgu — see on tugipunkt. Kivi on temast kümme sentimeetrit. Sina oled kahe meetri kaugusel.

See tähendab, et sinu ots on kakskümmend korda pikem. Ja seepärast on sinu jõud teises otsas kakskümmend korda suurem.“

„Nii et ma saan tasuta jõudu?“

„Ei,“ ütles vanaisa. „Sa ei saa kunagi tasuta. Vaata, kui palju sinu ots liikus.“

Marta vaatas. Tema ots oli käinud alla peaaegu meetri.

„Ja kivi?“

„Viis sentimeetrit.“

„Just,“ ütles vanaisa. „Sa vahetasid maa jõu vastu. Sa liikusid palju ja tema liikus vähe. Kokku tegid sa täpselt sama palju tööd, kui oleksid pidanud tegema niikuinii — sa lihtsalt jagasid selle pikemale teele laiali.

Nii käib see iga masinaga maailmas. Kruvi, hammasratas, jalgratta käigud, kaevu vints. Ükski neist ei tee jõudu juurde. Nad kõik vahetavad teepikkust jõu vastu.“

Nad said kivi õhtuks kolm meetrit edasi, tükk tüki haaval, ja vanaisa ütles, et homme jätkame.

Marta istus trepil ja tal olid käed higised ja tal oli väga hea tunne.

„Vanaisa. Kui mul oleks päris pikk laud —“

„Ma tean, mida sa küsid,“ ütles vanaisa. „Üks vanaaja kreeklane küsis sama asja. Ta ütles: andke mulle piisavalt pikk kang ja koht, kus seista, ja ma tõstan Maa paigast.“

Marta vaatas taevast.

Ja mõtles magama minnes, et kusagil peab olema väga pikk laud.

Head ööd.

Füüsika: kang — jõud korda õlg on mõlemal pool võrdne, nii et pikem õlg annab suurema jõu. Aga „kuldreegel“ kehtib alati: mida rohkem jõudu võidad, seda pikema tee pead läbima. Tööd juurde ei teki. Arhimedese lause pikast kangist on päris.

Miks jää on libe

Füüsika maa peal

Robin tahtis üle jäätunud parkla joosta.

Ta jõudis kolm sammu.

Neljandal käis ta selili ja lamas seal natuke aega, vaatas taevast ja mõtles oma elu üle.

„Sa vihkad hõõrdumist,“ ütles isa, kui ta üles aitas.

„Ma vihkan jääd.“

„Ei. Sa vihkad seda, et jääl ei ole hõõrdumist. See on vastupidine asi.“

Nad läksid kööki ja isa pani kaks asja lauale: klaasi ja märja seebi.

„Võta klaas kätte.“

Robin võttis.

„Nüüd määri käed seebiseks ja võta uuesti.“

Klaas libises käest ja kukkus lauale ja jäi õnneks terveks.

„Näed,“ ütles isa. „Sa arvad, et sa hoiad klaasi tugevusega. Sa ei hoia. Sa hoiad hõõrdumisega. Su sõrmede nahk haakub klaasi külge miljoni pisikese ebatasasusega. Kui need ebatasasused ära libistada, siis ei aita sul enam mingi jõud.“

„Ja kõndimine?“

„Kõndimine on veel imelikum,“ ütles isa. „Sa arvad, et sa lükkad ennast edasi. Tegelikult sa lükkad maad tahapoole. Ja maa lükkab sind vastu ette. Aga see läheb ainult siis, kui su tald haakub.

Jääl ei haaku. Sa lükkad tahapoole ja maa ei lükka vastu. Sinu jalg lihtsalt läheb ära.“

„Aga miks jää üldse libe on?“ küsis Robin. „Kivi ei ole libe.“

„See on tegelikult päris hea küsimus,“ ütles isa. „Teadlased vaidlesid selle üle sada aastat.

Vastus on selline: jää pinnal on alati üliõhuke kiht vett. Mõne molekuli paksune. Isegi siis, kui on kakskümmend kraadi külma.

Kõige pealmised molekulid ei ole korralikult kinni — neil ei ole ülevalt naabreid, kellest kinni hoida — ja nad ei tea õieti, kas nad on jää või vesi.

Ja sina libised sellel veekihil, mis ei ole isegi tuhandiku millimeetri paksune.“

Robin vaatas oma põlve, mis oli sinine.

„Ma kukkusin millegi pärast, mida ei ole isegi olemas.“

„Peaaegu.“

Sel õhtul ostis isa talle liivakoti, mida talvel taskus kanda.

Ja Robin mõtles enne magamajäämist, et hõõrdumine on selline sõber, keda sa märkad alles siis, kui teda ei ole.

Umbes nagu õhk.

Või emme.

Head ööd.

Füüsika: hõõrdumine ei ole ainult takistus — ilma selleta ei saaks kõndida ega midagi käes hoida, sest kõndimine on maa tahapoole lükkamine ja vastujõu saamine. Jää libedus tuleb selle pinnal olevast paari molekuli paksusest vedelast kihist, mis püsib ka sügavas miinuses. Teadus vaidles selle põhjuse üle üle saja aasta.

Foolium ja vann

Füüsika maa peal

„Laev on rauast,“ ütles Marta. „Nael on ka rauast. Nael vajub põhja. Laev ei vaju. Miks?“

Vanaisa pani kraanikausi vett täis ja andis talle rulli fooliumit.

„Uuri ise.“

Marta rebis tüki fooliumit ja kortsutas selle kokku pisikeseks palliks.

Pall läks põhja.

Siis rebis ta teise tüki — täpselt sama suure — ja vormis sellest paadi.

Paat ujus.

Sama palju metalli. Sama kaal. Üks põhjas, teine peal.

„Miks?!“

„Pane paat vette,“ ütles vanaisa, „ja vaata vee taset.“

Marta vaatas. Vesi kerkis natuke.

„Sinu paat lükkas vee eest ära. Nii palju vett, kui palju paat vee alla vajub.

Ja nüüd tuleb kogu asja saladus.

Vesi ei ole sellega nõus. Ta tahab oma koha tagasi. Ja ta surub üles täpselt nii kõvasti, kui palju kaalus see vesi, mille sa eest ära lükkasid.

Kui eemale lükatud vesi kaalub rohkem kui sinu paat — paat ujub.

Kui vähem — paat vajub.“

Marta vaatas oma kahte tükki fooliumit.

„Pall on väike. Ta lükkab vähe vett eest ära.“

„Just.“

„Ja paat on suur ja seest tühi. Ta lükkab palju.“

„Just nii,“ ütles vanaisa. „Laev on rauast, aga ta on peamiselt õhk. Ja tema poolt eemale lükatud vesi kaalub rohkem kui terve laev koos kõigi konteinerite ja meremeeste ja kartulitega.“

„Kes selle välja mõtles?“

„Üks kreeklane, Archimedes. Ta istus vanni ja märkas, et vesi tõuseb täpselt nii palju, kui palju temast vee alla läks. Ja ta sai millestki aru ja jooksis tänavale, väidetavalt ilma riieteta, ja hüüdis „leidsin!“.

Ma ei tea, kas see osa on tõsi. Aga seadus on tõsi ja ta kehtib siiani, iga laeva all maailmas.“

Marta tegi sel õhtul veel kuus paati ja pani neisse münte, et vaadata, mitu mahub, enne kui vesi üle ääre tuleb ja kõik läheb põhja.

Kõige paremasse mahtus üksteist.

Ja kui ta magama läks, mõtles ta, et see on kuidagi naljakas: raske asi ujub, kui ta on osav õhu ümber olema.

Head ööd.

Füüsika: Archimedese seadus — vedelikus olevale kehale mõjub üleslükkejõud, mis võrdub tema poolt välja tõrjutud vedeliku kaaluga. Terasest laev ujub, sest tema kogumaht (koos sisemise õhuga) tõrjub välja rohkem vett, kui laev ise kaalub. Fooliumikatse kraanikausis töötab alati ja kulub viis minutit.

Sada kraadi ja ämber

Füüsika maa peal

Robin läks esimest korda päris sauna.

Termomeeter näitas üheksakümmend kraadi.

„Üheksakümmend?“ ütles ta ukse peal. „Vesi keeb saja juures. Ma lähen peaaegu keevasse asja sisse.“

„Lähed jah,“ ütles isa. „Istu.“

Robin istus. Ja ei surnud ära.

Oli kuum ja oli hea ja mitte midagi hullu ei juhtunud.

„Miks ma ei kõrbe ära?“

„Sest õhk on halb soojusjuht,“ ütles isa. „Õhus on molekulid kaugel üksteisest. Nad puutuvad su nahka harva. Nad annavad soojust edasi aeglaselt.

Vesi on hoopis teine asi. Vees on molekulid tihedalt koos. Üheksakümnekraadine vesi annaks sulle raske põletuse sekundiga.

Sama temperatuur. Täiesti erinev tagajärg. Sest tähtis ei ole ainult see, kui kuum miski on. Tähtis on ka see, kui kiiresti ta oma soojust sulle üle annab.“

Robin pani käe kogemata vastu metallist kulbivart.

Ja tõmbas kohe ära.

„AI!“

„Näed,“ ütles isa rahulikult. „Kulp on täpselt sama soe kui õhk. Üheksakümmend kraadi. Aga metall on väga hea soojusjuht — ta annab kogu oma soojuse sulle korraga.

Sellepärast tundub külm metall külmem kui külm puu, kuigi mõlemad on toa temperatuuril. Metall ei ole külmem. Ta lihtsalt võtab sinult soojust kiiremini.“

Ja siis viskas isa leili.

Vesi läks kividele ja kadus pshhh-häälega ja mõne sekundi pärast tuli lae alt alla kuum laine, mis pani kõrvad kõrvetama.

„Mis nüüd juhtus?“ ütles Robin läbi hammaste.

„Nüüd on õhus vesi,“ ütles isa. „Aur. Ja aur puudutab sind palju tihedamalt kui kuiv õhk. Temperatuur ei tõusnud peaaegu üldse — tõusis edasiandmise kiirus.

Sellepärast on leiliga saun kuumem, kuigi termomeeter näitab sama numbrit.“

Pärast istusid nad trepil ja Robin jõi vett ja tema nahk aurab õhtupimeduses.

„Nii et number ei ütle kõike,“ ütles ta.

„Number ei ütle peaaegu kunagi kõike,“ ütles isa.

Sel ööl magas Robin nagu kott.

Ja kui sa oled kunagi pärast sauna magama läinud, siis sa tead täpselt, mismoodi see uni on.

Head ööd.

Füüsika: soojustunne ei sõltu ainult temperatuurist, vaid soojusjuhtivusest — sellest, kui kiiresti soojus kehale üle kandub. Õhk juhib halvasti (90 °C saunaõhk on talutav), vesi ja metall väga hästi (sama temperatuur põletaks). Leil ei tõsta temperatuuri oluliselt, vaid suurendab niiskust ja seega soojusülekannet.

Lama pikali

Füüsika maa peal

Detsembris läks järv jääte.

Vanaisa võttis kaasa naelapulgad ja köie ja Marta, ja nad läksid kaldale vaatama.

Aga enne kui nad jää peale astusid, tegi vanaisa ühe katse.

Ta võttis lumehange juurest kaks eset: ühe kepi ja ühe suusa.

„Torka kepp lumme.“

Marta torkas. Kepp läks kohe põlvini sisse.

„Ja nüüd pane suusk lumele ja vajuta sama kõvasti.“

Suusk jäi peale.

„Sama käsi. Sama jõud,“ ütles vanaisa. „Miks vahe?“

„Suusk on laiem.“

„Just. Ja siin on kogu asi ühes sõnas: rõhk.

Rõhk on jõud jagatud pinnaga. Sama jõud väiksele pinnale — suur rõhk. Sama jõud suurele pinnale — väike rõhk.

Sellepärast lõikab terav nuga ja nüri ei lõika. Nuga ei ole tugevam. Tal on lihtsalt õhem serv.

Sellepärast ei vaju kaamel kõrbeliiva sisse. Ja sellepärast on suusad üldse olemas.“

Nad astusid jää peale, köis vööl, ja vanaisa koputas kirvega enda ees.

„Ja nüüd kõige tähtsam asi, mis sa täna kuuled,“ ütles ta ja jäi seisma. „Kuula päriselt.

Kui jää praksub sinu all — kui sa kuuled seda häält või tunned, et ta annab järele —

siis sa ei jookse.

Sa heidad kohe pikali.“

„Pikali?“

„Pikali. Näoli, käed ja jalad laiali, nii laiali kui saad. Ja siis roomad tagasi seda teed, kust sa tulid.

Sest kui sa seisad, on kogu sinu kaal kahe talla peal. See on väike pind ja suur rõhk.

Kui sa lamad, on sama kaal terve keha peal laiali. Rõhk läheb ehk kümme korda väiksemaks. Ja jää, mis ei kannaks sind seistes, kannab sind lamades.“

Marta proovis. Ta heitis jääle pikali, käed laiali, põsk vastu külma.

Jää all oli näha musta vett ja üksikuid valgeid mullikesi, mis olid sinna sügisel kinni jäänud.

Ta lamas seal natuke aega ja kuulas.

Jää tegi häält. Selliseid pikki laulvaid heliseid, mis jooksid kaugele üle järve ja tulid teisest otsast tagasi.

„Ta laulab,“ ütles ta.

„Ta töötab,“ ütles vanaisa. „Ta paisub ja tõmbub kokku. Aga jah. Ta laulab ka.“

Sel õhtul kordas Marta reeglit veel kaks korda üle, kuigi keegi ei palunud.

Ei jookse. Heidan pikali. Roon tagasi sedasama teed.

Ja jäi siis magama, ja unes kuulis ta jääd, kes laulis pikki madalaid noote üle terve musta järve.

Head ööd.

Füüsika ja ohutus: rõhk = jõud jagatud pinnaga. Sama kaal suuremal pinnal annab väiksema rõhu — nii töötavad suusad, lumekingad ja kaameli laiad tallad. Jääl on see päris päästereegel: nõrgal jääl tuleb heita pikali, jaotada kaal ja roomata mööda oma tulekuteed tagasi. Seda tasub lapsega enne talve kokku leppida.

Mutrivõti

Kosmoselood

Kir Bulõtšovi „Alissa teekond“ (1974) ja filmi „Kolmanda planeedi saladus“ (1981) vaimus, oma tegelastega

Laeva nimi oli Sinilind ja pardal oli kolm inimest: kapten Uku, bioloog professor Tamm ja tema tütar Elo, kes oli üheteistkümnene ja kes ei pidanud üldse pardal olema, aga oli.

Elo läks esimest korda välja.

Skafander, köis, kaks tundi ettevalmistust ja siis luuk lahti — ja seal ta oli, laeva küljes kinni, ja tema all ei olnud mitte midagi.

Tema töö oli keerata lahti neli mutrit.

Kolm läksid ilusti.

Neljanda juures pingutas ta liiga kõvasti, mutrivõti libises ja lendas käest.

Ja Elo hakkas tagurpidi liikuma.

„Isa,“ ütles ta väga rahulikult, sest ta oli hirmul. „Ma lähen laevast eemale.“

„Näen,“ ütles isa raadios. „Sul on köis.“

Köis oli tal jah. Aga see oli lahti tulnud ühest karabiinist ja hõljus nüüd tema kõrval nagu magav uss.

„Ei ole,“ ütles Elo.

Vaikus.

„Hea küll,“ ütles isa. „Kuula. Miks sa liikuma hakkasid?“

„Sest ma viskasin võtme ära.“

„Just. Ja miks see sind liigutas?“

Elo teadis seda. Ta oli seda lugenud. Ta ei olnud lihtsalt kunagi mõelnud, et see on päris.

„Sest iga lükkamine lükkab kahes suunas,“ ütles ta. „Kui ma lükkan võtit sinnapoole, lükkab võti mind siiapoole.“

„Ja mis sind nüüd peatab?“

Elo vaatas ringi.

Mitte midagi. Ei õhku, ei hõõrdumist, ei maad. Kodus jääd sa alati lõpuks seisma, sest sind peatab õhk või maapind või vesi. Siin ei ole midagi, mis peataks.

„Mitte miski,“ ütles ta. „Ma lähen niimoodi igavesti.“

„Niimoodi igavesti,“ ütles isa. „Kui sa midagi ei tee. Nüüd mõtle, mis sul kaasas on.“

Elol oli kaasas: üks tühi kott, kolm mutrit taskus ja lahtitulnud köis.

Ta mõtles kolm sekundit.

Ja siis viskas ta köie — kogu jõust, otse laevast eemale.

Vastupidises suunas sellele, kuhu ta ise tahtis minna.

Köis lendas pimedusse.

Ja Elo hakkas liikuma laeva poole.

Aeglaselt. Umbes kõndimise kiirusel. Aga laeva poole, ja ta ei jäänud seisma, sest siin ei jää keegi seisma, ja kolmekümne sekundi pärast sai ta antennist kinni.

Kapten Uku aitas ta luugist sisse ja ütles ainult ühe sõna: „Tubli.“

Isa ei öelnud tükk aega mitte midagi. Ta lihtsalt hoidis teda kinni, nii nagu hoitakse siis, kui hirm tuleb tagant järele.

Sel õhtul lamas Elo oma kotis ja mõtles, et kosmoses on kõige veidram asi see, et sa ei saa millegi vastu lükata.

Sa saad ainult ise midagi ära anda.

Ja täpselt nii palju, kui sa ära annad, täpselt nii palju sa liigud.

Head ööd.

Füüsika: Newtoni kolmas seadus — igal jõul on võrdne ja vastassuunaline vastujõud. Kosmoses ei ole midagi, mille vastu tõugata, nii et ainus viis liikuda on midagi endast eemale visata (täpselt nii töötab rakett). Ja esimene seadus: ilma välise jõuta ei muutu liikumine kunagi — kodus peatab meid õhk ja hõõrdumine, kosmoses ei peata miski.

Kukkuda mööda

Kosmoselood

Kir Bulõtšovi „Alissa teekond“ (1974) ja filmi „Kolmanda planeedi saladus“ (1981) vaimus, oma tegelastega

„Isa,“ ütles Elo hommikusöögi ajal, „miks me hõljume?“

Ta küsis seda õhupallikujulise veetilga tagant, mis seisis laua kohal ja keerles aeglaselt.

„Sa arvad, et siin ei ole raskusjõudu?“

„Eks ju.“

„Siin on raskusjõud peaaegu täpselt sama tugev kui Maa peal,“ ütles isa. „Me oleme vaid nelisada kilomeetrit üleval. See on Tallinnast Riiga ja natuke rohkem. Maa tõmbab sind praegu peaaegu sama kõvasti kui köögis.“

Elo vaatas hõljuvat vett.

„Aga siis peaksime me alla kukkuma.“

„Me kukumegi,“ ütles isa. „Kogu aeg. Me lihtsalt läheme Maast mööda.“

Ta võttis pliiatsi ja joonistas ringi.

„Kujuta ette, et sa seisad väga kõrge mäe otsas ja viskad kivi. Kuhu ta läheb?“

„Alla.“

„Viska kõvemini.“

„Kaugemale ja siis alla.“

„Veel kõvemini.“

„Veel kaugemale.“

„Ja nüüd,“ ütles isa, „viska nii kõvasti, et sel ajal, kui kivi kukub, jõuab Maa pind tema alt ära kõverduda. Maa on ju ümmargune. Ta kaardub eemale.

Siis kukub kivi edasi. Ja Maa kaardub edasi. Ja kivi kukub ja kaardub ja kukub ja kaardub — ja ei jõua kunagi maani.

Nii ta tulebki ringiga tagasi ja lendab sulle kuklasse.“

Elo naeris.

„See ongi orbiit?“

„See ongi orbiit. Orbiit ei ole seisma jäämine. Orbiit on kukkumine, mis ei jõua kohale.“

Elo lükkas sõrmega veetilka. See läks laual üle ja põrkas kapteni näkku, ja kapten ütles midagi, mida professor Tamm nimetas hiljem „kaptenikeeleks“.

„Ja me?“ küsis Elo. „Meie kukume ka?“

„Meie kukume kaheksa kilomeetrit sekundis,“ ütles isa. „Sina, mina, laev, see veetilk ja see võileib. Kõik täpselt ühe kiirusega. Ja sellepärast tundub, nagu keegi ei kukuks — sest kui kõik kukuvad koos, siis ei liigu keegi teise suhtes.“

Elo mõtles selle peale kaua.

„Nii et me ei hõlju.“

„Ei.“

„Me lihtsalt kukume nii täpselt, et me ei jõua kunagi maha.“

„Just nii,“ ütles isa. „Ja Kuu teeb sama asja. Kuu on kukkunud Maa poole neli miljardit aastat ja pole ikka veel kohale jõudnud.“

Sel õhtul, kui Elo oma kotti puges, mõtles ta, et see on kõige ilusam asi, mida ta on kuulnud.

Et taevas on täis asju, mis kukuvad, ja et nad kõik kukuvad mööda, ja et sellepärast on nad ringi.

Head ööd.

Füüsika: kaalutus ei tähenda raskusjõu puudumist — 400 km kõrgusel on see u 90% Maa pinna omast. Kaalutus tekib vabalangemisest: kosmosejaam ja kõik selle sees kukuvad koos, aga küljesuunalise kiirusega (u 7,7 km/s), nii et nad kukuvad Maast mööda. Newtoni kuulipildumise mõtteeksperiment ongi täpselt see mäe otsast visatud kivi.

Vaikne plahvatus

Kosmoselood

Kir Bulõtšovi „Alissa teekond“ (1974) ja filmi „Kolmanda planeedi saladus“ (1981) vaimus, oma tegelastega

Nad nägid seda kaugelt.

Üks asteroid — kartulikujuline, umbes maja suurune — tuli kolmanda planeedi kuu poole ja oli ilmselgelt liiga hilja, et keegi midagi teha saaks.

Elo pani näo vastu akent.

„Kas see on ohtlik?“ küsis ta.

„Meile mitte,“ ütles kapten Uku. „Vaata lihtsalt.“

Asteroid tabas kuud.

Ja see oli üks kõige suuremaid asju, mida Elo oli näinud: valge välgatus, siis hiiglaslik tolmusein, mis paisus laiali nagu õis, ja terve kraater tekkis mõne sekundiga.

Aga kõige imelikum oli midagi muud.

Ei olnud mitte mingit häält.

Mitte pauku. Mitte müdinat. Mitte kriginat.

Kogu see tohutu asi juhtus täiesti vaikselt, nagu keegi oleks heli maha keeranud.

Elo pöördus ringi.

„Miks?“

„Sest heli ei ole asi,“ ütles kapten Uku. „Heli on värin. Kui sa plaksutad, siis sa raputad õhku. Õhk raputab järgmist õhku. See raputab järgmist. Ja lõpuks jõuab see raputamine mu kõrva ja mu kõrv ütleb: plaks.

Aga kosmoses ei ole õhku. Ei ole mitte midagi, mida raputada. Nii et värin ei saa kuhugi minna.“

„Aga valgust me nägime.“

„Valgus on teist sorti,“ ütles kapten. „Valgus ei vaja kandjat. Ta tuleb ka läbi tühjuse. Sellepärast me näeme tähti, aga ei kuule neid.“

Elo läks skafandriga välja ja tegi katse.

Ta karjus kõigest jõust. Ei midagi — ainult tema enda hääl kiivri sees.

Siis pani ta kiivri vastu kapten Uku kiivrit ja kapten koputas sõrmega vastu klaasi.

Ja Elo kuulis. Selgesti, koputus koputuse haaval.

Sest kaks kiivrit puudutasid teineteist, ja seal, kus asi puudutab asja, saab värin edasi minna.

„Filmides on see valesti,“ ütles Elo tagasi tulles. „Seal kosmoselaevad plahvatavad kõva pauguga.“

„Filmides on see ilusam,“ ütles kapten. „Päriselt on see hirmsam. Ma nägin kord tervet kaevandust ühel asteroidil laiali lendamas ja see oli nagu vaata lund. Täiesti vaikne. Ma ei ole seda siiani unustanud.“

Sel õhtul lamas Elo pimedas ja kuulas.

Laeva ventilaator tegi häält. Miski torudes klõpsatas. Kaugelt oli kuulda kapteni raadiot.

Ja väljaspool seina, kolme sentimeetri kaugusel tema peast, oli täiesti vaikne — igavesti, igas suunas, kaugemale kui keegi jõuab.

Ta mõtles, et õhk on tegelikult üsna imeline asi.

Ja siis jäi ta magama, ventilaatori mühina sees, mis oli äkki muutunud päris hubaseks.

Head ööd.

Füüsika: heli on aineosakeste võnkumine, seega vajab keskkonda — õhku, vett või tahket ainet. Vaakumis heli ei levi. Valgus on elektromagnetlaine ega vaja kandjat, seega levib ka tühjuses. Kaks puutuvat kiivrit juhivad heli tahke aine kaudu — see katse on päris ja töötab.

Vana valgus

Kosmoselood

Kir Bulõtšovi „Alissa teekond“ (1974) ja filmi „Kolmanda planeedi saladus“ (1981) vaimus, oma tegelastega

Elo tahtis emale midagi öelda.

Nad olid Marsi orbiidil ja ta läks raadio juurde ja ütles: „Tere, ema, meil on kõik hästi, siin on väga punane.“

Ja siis ootas.

Ja ootas.

„Kaua?“ küsis ta.

„Umbes kaksteist minutit,“ ütles isa. „Kuus sinna, kuus tagasi.“

„Aga raadio on ju kiire.“

„Raadio on valguse kiirusega,“ ütles isa. „Kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis. Kiiremini ei liigu maailmas mitte miski — see on universumi kiiruspiirang ja seda ei saa ületada mitte keegi ega mitte millegagi.

Aga Mars on praegu sada kaheksakümmend miljonit kilomeetrit eemal. Isegi valguse kiirusega läheb kuus minutit.“

Elo istus ja vaatas ekraani.

„Nii et ma räägin emaga alati kuue minuti tagant.“

„Alati.“

„Ja mis siis, kui midagi juhtub?“

„Siis saame me sellest teada kuus minutit hiljem,“ ütles isa vaikselt. „Nii see on. Kaugus on kosmoses ka aeg.“

Õhtul läks Elo vaatlusakna juurde, kus olid tähed.

„Isa. Kui valgusel läheb aega, siis…“

„Jah,“ ütles isa. „Sa mõtled õiget asja. Ütle välja.“

„Siis ma ei näe tähti praegu. Ma näen neid siis, kui nad valguse ära saatsid.“

„Just.“

Ta näitas ühe hele sinaka täpi peale.

„See on Siirius. Tema valgus lahkus kaheksa ja pool aastat tagasi. Sa vaatad teda sellisena, nagu ta oli siis, kui sa olid kolmene.“

Ta näitas kaugemale, uduse laiguni.

„Ja see galaktika seal — tema valgus on teel olnud kaks ja pool miljonit aastat. Kui sa vaatad seda, siis vaatad sa aega, mil Maal ei olnud veel ühtegi inimest.

Sa ei vaata taevast, Elo. Sa vaatad minevikku. Terve taevas on vana.“

Elo vaatas väga kaua.

„Ja meie?“ küsis ta lõpuks. „Kas keegi kaugel vaatab ka meid vanana?“

„Kui kellelgi on seal hea teleskoop, siis näeb ta Maad sellisena, nagu ta oli enne, kui me sündisime.“

Elo naeratas.

„Siis on kusagil keegi, kelle jaoks vanaema on veel noor.“

Isa ei vastanud sellele midagi. Ta ainult pani käe tema õlale.

Kui Elo sel õhtul kotti puges, mõtles ta veel ühe asja, mis on tegelikult tõsi ja mida enamik inimesi ei tea.

Isegi siis, kui sa vaatad kellelegi otsa, kes istub su kõrval, näed sa teda natuke vanana — sest ka temalt sinuni tuleb valgus ja ka see võtab aega.

Väga vähe. Miljardik sekundist.

Aga tuleb.

Ja Elo mõtles, et see on kuidagi ilus: et me kõik vaatame teineteist alati natuke tagantjärele, ja et see ei sega üldse mitte midagi.

Head ööd.

Füüsika: valguse kiirus on 299 792 km/s ja miski ei liigu kiiremini. Raadioside Marsiga võtab olenevalt kaugusest 3–22 minutit ühes suunas. Kõik, mida me taevas näeme, on minevik: Siiriuse valgus on teel u 8,6 aastat, Andromeeda galaktika oma 2,5 miljonit aastat. Ka lähedalt vaadates näeme me üksteist mikroskoopilise viivitusega.

Kui kaugel on Kuu

Kosmoselood

Elo arvas, et Kuu on üsna lähedal.

Nii arvavad peaaegu kõik. Pilt on peas selline: Maa, ja natuke maad eemal Kuu, mõlemad kenasti ühel joonel.

„Lähme õue,“ ütles isa. „Ma näitan.“

Ta võttis kaasa ühe klaaskuuli, ühe pisikese pärli ja mõõdulindi.

„See kuul on Maa,“ ütles ta. „Ta on umbes sentimeetrine. Nüüd — kui suur on selles mõõdus Kuu?“

Elo pakkus, et pool.

„Veerand,“ ütles isa ja näitas pärlit. Kolm millimeetrit.

„Ja nüüd pane ta sinna, kus ta olema peaks.“

Elo pani ta viie sentimeetri kaugusele.

Isa raputas pead ja tõmbas mõõdulindi lahti.

„Kolmkümmend sentimeetrit.“

Elo vaatas. Sentimeetrine kuul. Kolmemillimeetrine pärl. Ja nende vahel terve jalalaba jagu tühjust.

„Nii palju?“

„Kolmsada kaheksakümmend neli tuhat kilomeetrit,“ ütles isa. „See on kolmkümmend Maad üksteise otsa. Ja tead, mis kõige toredam on? Kui sa võtaksid kõik Päikesesüsteemi planeedid — Marsi, Jupiteri, Saturni, kõik — ja laoksid nad Maa ja Kuu vahele ritta, siis nad mahuksid ära.“

„Ja Päike?“

Isa vaatas mõõdulinti ja pani selle taskusse.

„Päike ei mahu meie õue.“

„Kui suur ta on?“

„Selles mõõdus — kui Maa on üks sentimeeter — on Päike meetri jagu lai. Suur pall, mida sa kahe käega ei hoia.“

„Ja kui kaugel?“

„Sada seitseteist meetrit,“ ütles isa. „Meie majast tuletorni juurde ja veel natuke.“

Elo vaatas seda teed. Ta oli seda tuhat korda jalgrattaga sõitnud.

„Nii et kui ma paneksin selle kuuli siia trepile,“ ütles ta aeglaselt, „siis Päike oleks tuletorni juures. Ja Kuu oleks... siin. Käeulatuses.“

„Just nii.“

Nad istusid trepil ja Elo hoidis kuuli ja pärlit peos.

„Valgus tuleb Kuult meieni sekundiga,“ ütles isa. „Natuke rohkem kui üks sekund.

Päikeselt tuleb ta kaheksa minutit ja kakskümmend sekundit.

Nii et kui Päike praegu kustuks, siis me sööksime veel kaheksa minutit rahulikult õhtust.“

Sel õhtul enne magamaminekut tegi Elo veel ühe asja.

Ta pani klaaskuuli aknalauale ja pärli kolmekümne sentimeetri kaugusele.

Ja siis vaatas ta aknast välja päris Kuud, kes seisis kuuse kohal ja oli täpselt sama suur kui alati.

Aga nüüd nägi ta teda teistmoodi.

Ta ei olnud enam laternake taevas.

Ta oli üks päris kivikera, veerand meie omast, kolmesaja kaheksakümne nelja tuhande kilomeetri kaugusel, ja ta tiirles seal vaikselt ja oli seda teinud neli miljardit aastat, ja teeb ka homme.

Head ööd.

Arvud on päris: Kuu keskmine kaugus 384 400 km, läbimõõt 3475 km ehk umbes veerand Maa omast; Maa ja Kuu vahele mahuksid kõik Päikesesüsteemi planeedid ritta. Päike on 149,6 miljonit km kaugusel ja 109 korda Maast laiem. Mudel töötab: kui Maa on 1 cm, on Kuu 3 mm 30 cm kaugusel ja Päike meetrise läbimõõduga 117 m kaugusel. Valgus tuleb Kuult 1,3 sekundiga, Päikeselt 8 min 20 s.

Miljon inimest

Kosmoselood

Isaac Asimovi „Asumi“ (1951) vaimus, oma tegelastega

Kapten Uku tundis üht vana naist, kes oskas ennustada tulevikku.

Mitte kaartidega. Matemaatikaga.

Tema nimi oli Vera ja ta istus terve päeva ühe suure ekraani ees, millel liikusid numbrid.

„Ütle, mida ma homme teen,“ ütles Elo talle.

„Ei oska,“ ütles Vera.

„Sa ju ennustad tulevikku!“

„Sinu oma ei oska ma ennustada. Ühte inimest ei oska mitte keegi ennustada. Sa võid homme ärgata ja otsustada, et sa hakkad hoopis kalameheks.“

Ta keeras ekraani Elo poole.

„Aga ma oskan öelda, mida teeb miljon inimest.“

„Kuidas see võimalik on?“

Vera võttis lauasahtlist mündi.

„Kumb pool tuleb?“

„Ma ei tea.“

„Õige. Ma ei tea ka. Aga kui ma viskan mündi kümme tuhat korda, siis ma tean juba päris hästi: umbes viis tuhat korda kull ja viis tuhat korda kiri. Ma ei tea ühtegi üksikut viset. Ma tean tervikut.“

Ta näitas aknast välja.

„Sama asi selle õhuga. Ma ei tea, kuhu üks õhuosake läheb — ta põrkab ringi juhuslikult. Aga ma tean täpselt, mis on selle toa temperatuur ja rõhk. Sest neid teeb miljard osakest korraga.

Suur hulk muutub ennustatavaks just siis, kui üksik osa seda ei ole.“

„Ja inimestega on sama?“

„Suures osas,“ ütles Vera. „Ma tean juba praegu, kui palju leiba selles linnas järgmisel neljapäeval ostetakse. Ma eksin ehk paari protsendiga. Ma ei tea aga sugugi, kes teist ostab ja kes unustab.“

„Kas siis kõik ongi ette teada?“ küsis Elo. Ja tal läks natuke kurb, sest see kõlas nagu vangla.

Vera naeratas.

„Ei ole. Ja nüüd tuleb kõige tähtsam osa.

Kogu see ennustamine töötab ainult seni, kuni inimesed käituvad enam-vähem nii nagu ikka.

Aga vahel sünnib keegi, kes ei ole nagu ükski teine. Keegi, kellest ükski arvutus ei tea. Ja tema võib terve ennustuse ühe ainsa käiguga pahupidi keerata.

Meie arvutused on sellised, nagu oleks meil kaart, mis näitab jõe voolu. Väga hea kaart. Aga kui keegi ehitab jõele tammi, siis on kaart homme vale.“

„Ja seda te ei näe ette?“

„Seda ei näe ette mitte keegi. Ja see, Elo, on kõige parem uudis, mis mul sulle anda on.“

Ta lülitas ekraani välja.

„Numbrid teavad, mida teeb rahvahulk. Aga rahvahulk ei tee ajalugu. Ajaloo teeb tavaliselt keegi, keda keegi ei osanud arvestada.

Nii et ära muretse, et kõik on ette teada. Sinu kohta ei ole minu ekraanil ühtegi rida.“

Sel õhtul mõtles Elo selle peale kaua.

Ta mõtles, et see on kuidagi naljakas: mida rohkem inimesi kokku, seda ettearvatavamad nad on. Ja mida üksikum sa oled, seda vabam.

Ja siis jäi ta magama, teadmata veel ise, mida ta homme teeb.

Head ööd.

Mõte ja teadus: Asimovi „Asumi“ psühhoajalugu — üksikinimene on ettearvamatu, suur hulk on statistiliselt ennustatav. See ei ole väljamõeldis: sama loogika töötab termodünaamikas (üks osake juhuslik, temperatuur täpne) ja kindlustusmatemaatikas. „Asumi“ teine pool käib aga sellest, kuidas üks erakordne isik kogu ennustuse ümber lükkab — ja just see osa on lapsele kõige tähtsam.

Raamat neile, keda veel ei ole

Kosmoselood

Isaac Asimovi „Asumi“ (1951) vaimus, oma tegelastega

Kaugel ääremaal, ühel jäisel planeedil, kohtasid nad rahvast, kes ei teinud midagi muud kui kirjutas.

Nad kirjutasid raamatuid. Terve mägi oli raamatuid täis.

Ja mitte ilukirjandust — nad kirjutasid üles, kuidas asjad käivad. Kuidas puhastada vett. Kuidas panna luu paika. Kuidas teha seepi, klaasi, tsementi, rooste vastu värvi. Kuidas leida põhjasuunda ilma kompassita.

„Miks?“ küsis Elo. „Kõik teavad ju neid asju.“

Vana kirjutaja pani sule käest.

„Praegu teavad.“

Ta viis Elo akna juurde.

„Meie rahvas on ükskord kaotanud kõik ära. See juhtus kaua aega tagasi. Sõda, tuli, segadus — ja kolme põlvkonnaga oli kadunud terve hunnik oskusi.

Mitte sellepärast, et keegi need ära keelas. Lihtsalt sellepärast, et need, kes oskasid, surid enne, kui jõudsid kellelegi edasi anda.

Ja siis pidid meie vanavanemad kolmsada aastat uuesti kõike välja mõtlema. Asju, mis olid juba ammu teada.“

Ta koputas sõrmega ühele raamatule.

„Nii et me otsustasime, et rohkem seda ei juhtu. Kui pimedus tuleb uuesti, olgu ta siis lühem.“

Elo vaatas mäge raamatuid.

„Aga te ei näe ju kunagi, kas keegi neid loeb.“

„Ei näe.“

„Te ei tea isegi, kas keegi neid vajab.“

„Ei tea.“

„Ja te teete seda ikkagi?“

Vanamees vaatas teda nii, nagu vaadatakse lapsi, kes on just jõudnud päris küsimuseni.

„Kõige tähtsamad asjad maailmas teeb keegi kellegi jaoks, keda ta iial ei kohta,“ ütles ta. „Kes istutab tammepuu, ei istu kunagi tema varjus. Kes ehitab katedraali, ei näe teda valmis. Kes õpetab lapsele lugema, ei tea, mida see laps ükskord loeb.

Meie kirjutame. Ja kellelgi, keda veel ei ole olemas, saab ükskord üks väga halb päev natuke kergem.

Sellest piisab.“

Enne lahkumist kinkisid nad Elole ühe tühja raamatu.

„Milleks?“

„Kirjuta sinna üles, mida sina oskad ja teised mitte,“ ütles vanamees. „Igaüks oskab midagi. Ja peaaegu keegi ei kirjuta seda kunagi kirja.“

Elo kirjutas laeval esimese lehekülje.

Ta kirjutas, kuidas parandada skafandri kinnitust ühe käega, kui teine käsi hoiab kinni.

See on väike asi.

Aga kunagi, väga kaugel, võib keegi seda vajada — ja tema ei tea siis kunagi, kes selle kirja pani.

Head ööd.

Mõte: „Asumi“ algidee — Entsüklopeedia, mis pannakse kokku selleks, et tulev pimeduseaeg oleks kolmkümmend tuhat aastat lühem. Lapse jaoks on siin lihtsam iva: teadmine kaob, kui seda edasi ei anta, ja kõige olulisemad teod tehakse tavaliselt kellegi heaks, keda sa iial ei kohta.

Marss

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Kolm asja tuleb enne teada.

Katikas ei käinud kunagi kuskil ilma rulluiskudeta. Isegi kirikus mitte.

Mirdukas oskas purjetada tiibpurjega — sellise suure õhupurjega, mida hoitakse kahe käega ja mis tõmbab sind vee peal nii kiiresti, et kõrvad läevad külmaks.

Ja Liisukas oskas lennata.

Mitte tiibadega. Tahtejõuga. Ta sai selle kuidagi ise kätte, umbes viieselt, ja ta ei osanud kellelegi seletada, kuidas see käib.

Ekspeditsioon otsustati ühel neljapäeval.

„Marsile,“ ütles Katikas.

„Marsile,“ ütles Mirdukas.

„Ma pean küsima,“ ütles Liisukas, aga küsis ja tohtis.

Marsil on üks asi, mida keegi neile enne ei öelnud.

Seal on kerge.

Kui sa Marsil hüppad, siis lähed kolm korda kõrgemale kui kodus. Ja sa tuled ka aeglasemalt alla — nii aeglaselt, et jõuad õhus ümber vaadata ja mõelda: oi, kui pikk see hüpe on.

Katikas sai sellest aru esimese kolme sekundiga.

Ta pani rulluisud jalga otse laeva trepi peal.

Kraatri põhi oli sile nagu kuivanud järv. Ei ühtegi auku, ei ühtegi liivakivi, ainult punane tasane põrand, mis läks silmapiirini.

Katikas tõukas.

Ja ta ei jäänud seisma.

Ta sõitis. Ja sõitis. Ja veel. Marsil ei ole märga asfalti ega tuulest kinni jäänud liiva, ja ta lihtsalt ei jäänud seisma, ja kui ta lõpuks tagasi vaatas, oli laev nii kaugel, et paistis nagu üks väike hõbedane putukas.

Ta tegi ühe hüppe.

Ta oli õhus neli sekundit.

Neli sekundit on rulluisuhüppe kohta nii kaua, et selle sisse mahub täiesti korralik karjumine.

Mirdukas oli vahepeal purje kokku pannud.

Ta oli selle kodus ise valmis teinud ja teinud selle nelja korda suuremaks kui tavaline, sest Marsi õhk on hõre. Hõre õhk tähendab, et purjel on vähem kinni võtta.

Puri läks lahti nagu suur oranž liblikas.

Tuul tuli.

Ja siis juhtus asi, mida ei osanud oodata isegi Mirdukas: hõre õhk tõmbab vähem, aga Marsil kaalud sa ka palju vähem — nii et kui puri korra kinni võttis, siis ta ei tõmmanud Mirdukast, vaid viskas.

Mirdukas sõitis üle tolmuvälja nii kiiresti, et tema järel tõusis punane saba nagu komeedil.

Katikas jäi rulluiskudel maha. Esimest korda elus.

„MA OLEN KIIREM KUI SINA!“ karjus Mirdukas.

„SEE ON EBAAUS!“ karjus Katikas ja naeris nii, et pidi kükitama.

Liisukas ei teinud terve pärastlõuna midagi.

Ta istus kraatri serval, käed ümber põlvede, ja vaatas.

Sest see, mida tema oskas, ei tulnud Marsil välja.

Ta proovis kolm korda. Ta keskendus nii kõvasti, et pea läks kuumaks. Ta tõusis maast korra kümme sentimeetrit ja kukkus tagasi.

Õhtul tulid teised tema juurde ja nad istusid kolmekesi.

Taevas oli roosakas. Üleval liikus kaks väikest kuud, üks kiiresti ja teine aeglaselt, ja mõlemad olid tükikujulised, nagu kartulid.

„Miks ma ei saa?“ küsis Liisukas.

Mirdukas mõtles pikalt.

„Kas sa tead, millal sa kodus lendad?“ küsis ta lõpuks.

„Alati.“

„Ei ole alati,“ ütles Mirdukas. „Ma olen vaadanud. Sa ei lenda kunagi siis, kui sa oled vihane. Ja sa ei lenda siis, kui keegi vaatab ja ootab, et sa lendaksid. Sa lendad siis, kui sa unustad ära, et sa ei oskaks.“

Liisukas oli vait.

„Ja siin,“ ütles Katikas ettevaatlikult, „siin on väga ilus. Aga siin ei ole ühtegi lindu.“

Ja siis nad kõik kolm said millestki korraga aru.

Liisukas ei lennanud kunagi tühja taevasse. Ta lendas alati läbi millegi — läbi kaskede, läbi õunapuu okste, läbi pääsukeste, kes tema ümber pahaseks said ja kilkasid.

Marsil oli terve taevas tühi.

Ja tühjas taevas ei ole rõõmu, ja ilma rõõmuta ei ole mootorit.

„Kas me lähme koju?“ küsis Liisukas.

„Homme,“ ütles Katikas. „Ma tahan veel ühe hüppe teha.“

Nad maandusid järgmisel õhtul kodus, aia taga, ajal kui päike oli madal ja rohi oli soe ja kusagilt oli tunda, et keegi niidab.

Katikas võttis rulluisud jalast ja astus paljajalu rohu peale ja tegi väga imeliku näo, sest ta oli unustanud, kui hea see on.

Mirdukas kukkus selili maha ja vaatas puude latvu.

Ja Liisukas seisis natuke aega paigal.

Siis ta tõusis maast.

Ta ei pingutanud üldse. Ta lihtsalt läks üles, kaskede vahele, sinna, kus valgus tuli lehtede vahelt tükkidena, ja kaks pääsukest tulid kohe kohale ja tegid tema ümber pahast tiiru, sest nemad arvavad, et taevas on nende oma.

Katikas ja Mirdukas vaatasid alt üles.

„Marss oli hea,“ hüüdis Liisukas ülevalt.

„Aga siin on linnud!“

Sel õhtul jäid nad magama kolmekesi ühte tuppa, sest pärast ekspeditsiooni ei taha keegi üksi olla.

Katikase rulluisud seisid ukse kõrval, tolm veel peal — päris Marsi tolm, mille nad hommikul kokku korjasid ja purki panid.

Ja unes lendasid nad kõik kolm.

Head ööd.

Mõte: rõõm ise on siin mootor — Liisukas ei saa lennata tühjas taevas, sest lennata saab ainult läbi millegi, mida armastad. Marsi detailid on päris: kolm korda väiksem raskusjõud, hõre õhk, kaks kartulikujulist kuud.

Mariaani süvik

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Kui sa võtaksid Everesti — terve mäe, kogu selle koos lume ja tippude ja kõigega — ja viskaksid selle Mariaani süvikusse, siis jääks tipp ikka veel kaks kilomeetrit vee alla.

Nii sügav see on.

Katikas, Mirdukas ja Liisukas läksid sinna kollase batüskaafiga, mis oli seest umbes nii suur nagu vannituba.

Sada meetrit. Vesi on veel sinine. Kalad on tavalised kalad.

Kakssada meetrit. Punane värv kaob ära. Kui Mirdukas oleks oma punase mütsi kaasa võtnud, oleks see nüüd hall.

Tuhat meetrit. Pimedus. Päris pimedus, mitte öö. Siin ei ole ühtegi fotoni päikesest ega ole olnud terve maailma ajaloo jooksul.

Ja siis nad panid tuled kinni.

„Vaadake,“ sosistas Liisukas.

Pimedus oli täis tulukesi.

Sinakaid, rohekaid, vilkuvaid. Kalad, kes ise helendavad. Kalmaarid, kes viskavad valgusepilve nagu suitsukatte. Üks kala, kellel on ninaotsas väike lambike, mille peale teised uudishimulikult ujuvad, mis on nende viimane uudishimu.

„Kuidas siin keegi üldse elab?“ küsis Katikas.

„Vaevu,“ ütles Mirdukas.

Neli tuhat meetrit. Vesi on kaks kraadi. Rõhk on juba nii suur, et kui aknasse tuleks üks pisike pragu, ei jõuaks nad seda isegi märgata.

Kaheksa tuhat meetrit. Siin elab merilibu — pisike, valge, läbipaistev kala, kes näeb välja nagu keegi oleks unustanud teda ära joonistada. Ta on maailma sügavamal elav kala ja ta on umbes su peopesa pikkune.

„Ta on nii väike,“ ütles Liisukas.

„Ta on siin,“ ütles Mirdukas. „Ainult see loeb.“

Kümme tuhat üheksasada kolmkümmend viis meetrit.

Batüskaaf puudutas põhja ja tõstis üles väikese valge tolmupilve, mis oli seal lamanud tuhat aastat.

Nad olid maailma kõige sügavamas kohas.

Nende kohal oli üksteist kilomeetrit vett — nii palju, et iga ruutsentimeetri peal nende akna peal lasus umbes tonn. See on nagu hoiaks sa pöidla otsas väikest autot. Igal pöidlal. Igal pool korraga.

Nad vaatasid välja.

Muda. Sile, hall, lõputu muda.

Ja siis läks midagi liikuma.

Üks väike valge merikurk, hoopis pisike, ronis üle põhja väga aeglaselt ja väga rahulikult, umbes nagu inimene, kes on hommikul ärganud ja läheb kööki.

Kolm ekspeditsiooni liiget vaatasid teda ilma sõnata.

„Ta ei tea üldse, et ta on maailma kõige sügavamas kohas,“ ütles Katikas lõpuks.

„Tema jaoks on see lihtsalt kodu,“ ütles Liisukas.

Nad tõusid pinnale kolm tundi ja neist ei rääkinud keegi mitte midagi.

Ja sel ööl, laeva tekil, magasid nad kõik kolm nagu kivid — ja Liisukas nägi und ühest väga väikesest valgest loomast, kes kõnnib pimedas, ja kellel ei ole üldse hirm.

Head ööd.

Faktid on päris: Challengeri sügavik Mariaani süvikus on umbes 10 935 m; Everest (8849 m) jääks sinna kaks kilomeetrit puudu. Alla 200 m kaob punane valgus, alla 1000 m on täielik pimedus ja ainus valgus on elusolendite oma. Süviku merilibu elab u 8000 m sügavusel. Rõhk põhjas on ligi 1100 korda suurem kui pinnal.

India ookean

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Mirdukas tahtis ületada India ookeani tiibpurjega.

„Kuus tuhat kilomeetrit,“ ütles Katikas. „Sa oled hull.“

„Ma ei tee seda jõuga,“ ütles Mirdukas. „Ma teen seda mussooniga.“

Mussoon on kõige suurem tuul maailmas ja ta töötab nii.

Suvel läheb India maismaa väga kuumaks. Kuum õhk tõuseb üles ja tema alt tõmbab merelt niisket õhku sisse — nii et suvel puhub tuul ookeanilt Indiasse.

Talvel läheb maismaa külmaks ja kõik käib vastupidi: tuul puhub Indiast merele.

Kaks tuhat aastat sõitsid kaupmehed nendel tuultel edasi-tagasi nagu kiigel. Nad ei võidelnud tuulega. Nad ootasid õiget kuud ära.

„Sellepärast,“ ütles Mirdukas, „ei lähe me juulis. Me läheme detsembris.“

Nad läksid detsembris.

Esimesel nädalal oli tuul täpselt õige ja Mirdukas sõitis kaheksa tundi järjest, ja Katikas ja Liisukas sõitsid järelpaadis ja lugesid lendkalu.

Lendkalad on päris.

Nad ei lenda tiibadega, nad plaanivad — hüppavad veest välja, laiutavad uimed ja lasevad kaks sada meetrit üle laine. Nad teevad seda selleks, et pääseda kellegi eest, kes on all.

Ühel hommikul kukkus üks nendest paati.

Liisukas viskas ta tagasi.

Kümnendal päeval tuul kadus.

Lihtsalt kadus ära. Meri läks siledaks nagu õlilaik ja puri kukkus kokku ja ei juhtunud mitte midagi.

Mirdukas istus tunni aega ja oli väga vihane.

„Ma tean, mida sa mõtled,“ ütles Katikas.

„Ma mõtlen, et ma sõuan.“

„Kuus tuhat kilomeetrit?“

Mirdukas ohkas. Ta pani puri kokku ja jäi lihtsalt istuma.

Ja kuna nad istusid ja olid vait, nägid nad midagi, mida nad muidu poleks näinud.

Vee alt tuli välja vari. Väga suur ja väga aeglane.

Vaalhai. Üksteist meetrit pikk — maailma suurim kala, suurem kui buss — ja tal on suu, mis on meetri laiune.

Ja ta sööb planktonit. Kõige suurem kala sööb kõige väiksemat asja, mis meres on.

Ta ujus paadi alt läbi, nii lähedalt, et Liisukas nägi tema seljal valgeid täppe, mis on igal vaalhail erinevad, nagu sõrmejälg.

Ta ei teinud neile midagi. Ta ei olnud isegi eriti huvitatud.

Mirdukas ei olnud enam vihane.

Tuul tuli tagasi kolmandal päeval, öösel, ja Mirdukas ärkas selle peale üles nagu koer, kes kuuleb võtmeid.

Nad jõudsid Malediivide juurde neljakümne ühe päevaga.

Ja kui neilt hiljem küsiti, mis oli kõige raskem, ei öelnud Mirdukas „torm“ ega „kuus tuhat kilomeetrit“.

„Need kolm päeva, kui ei olnud tuult,“ ütles ta. „Ootamine on raskem kui sõitmine.“

Head ööd.

Faktid on päris: mussoon pöördub aastas kaks korda ja just seda kasutasid India ookeani kaupmehed kaks aastatuhandet. Lendkalad plaanivad kuni paarsada meetrit. Vaalhai on maailma suurim kala (kuni ~12 m), sööb planktonit, ja tema laikude muster on iga isendi puhul ainulaadne.

Kõige kõrgem mägi

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Enne kui nad läksid, vaidlesid nad kolm õhtut selle üle, milline mägi on üldse kõige kõrgem.

„Everest,“ ütles Katikas. „8849 meetrit. Ei ole vaidlust.“

„On küll,“ ütles Mirdukas. „Everest on kõige kõrgem merepinnast. Aga Mauna Kea Hawaiil algab ookeani põhjast ja on jalast tipuni üle kümne kilomeetri. Ta on pikem mägi. Ta lihtsalt seisab sügavamas augus.“

„Ja Chimborazo,“ ütles Liisukas, „on kõige kaugemal Maa keskpunktist, sest Maa on ekvaatori kohalt paksem.“

Nad läksid lõpuks Everestile, sest see on see, mille juurde inimesed lähevad.

Ronimine ei olnud selline, nagu nad arvasid.

Kõige raskem ei olnud järsk koht. Kõige raskem oli õhk.

Tipus on igas hingetõmbes umbes kolm korda vähem hapnikku kui kodus. See tähendab, et sa astud kolm sammu ja pead siis seisma jääma ja hingama kolmkümmend korda. Ja siis astud jälle kolm sammu.

Kõrgemal kui kaheksa kilomeetrit on koht, mida ronijad kutsuvad surmatsooniks. Seal ei ole asi selles, et on ohtlik. Asi on selles, et sinu keha hakkab seal aeglaselt otsa saama, ükskõik kui hästi sa ennast tunned. Sa ei saa seal puhata. Puhkamine ei tööta.

Neid aitas šerpa nimega Pemba.

Šerpad on rahvas, kes elab Everesti jalamil. Nad kannavad, nad teavad teed, ja nad on peaaegu kõikide tippu jõudmiste taga — ainult et nende nimesid ei ole raamatutes.

Kaheksa tuhande meetri peal jäi Pemba seisma ja vaatas kaua lääne poole.

„Me pöörame ümber,“ ütles ta.

„MIDA?“ ütles Katikas. „Tipp on seal. Ma näen seda!“

„Sa näed ka pilve,“ ütles Pemba.

Katikas vaatas. Pilv oli väike. Ta oli tõesti väga väike.

„Kolme tunni pärast ei ole see väike,“ ütles Pemba. „Ja siis oleme meie seal üleval.“

Nad seisid seal kolmekesi ja Katikas oli nii pettunud, et tal oli valus.

Nad pöörasid ümber.

Ja kolme tunni pärast oli tipp valge müüri sees, ja see müür ulatus alla nendeni, ja neil oli väga hea meel, et nad olid telgis.

Nad jõudsid tippu kaheksa päeva hiljem, teisel katsel, kell viis hommikul, ja Liisukas ütles pärast, et päikesetõus sealt ülevalt oli ainus kord elus, kui ta nägi, et Maa on ümmargune.

Aga Katikas mäletab kõige rohkem hoopis seda ühte hetke, kui nad ümber pöörasid.

Sest Pemba ütles talle sel õhtul telgis ühe lause, mille Katikas kirjutas hiljem oma vihiku esimesele leheküljele:

„Mägi ei ole vaenlane, keda võita. Mägi lubab sind sinna või ei luba. Sinu töö on ainult see, et sa oled õigel ajal õiges kohas — ja et sa lähed koju.“

Head ööd.

Faktid on päris: Everest 8849 m merepinnast; Mauna Kea on ookeani põhjast mõõtes ~10 200 m; Chimborazo tipp on Maa keskpunktist kõige kaugemal. Üle 8000 m on „surmatsoon“, kus keha ei taastu. Šerpad on Nepali rahvas, kelle abita enamik tippujõudmisi ei toimuks. Mõte: tagasipööramine on osa oskusest, mitte läbikukkumine.

Toit, mis on päris

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Enne pikka ekspeditsiooni tuli otsustada, mida kaasa võtta.

Mirdukas oli selle juba ära otsustanud.

„Batoonid,“ ütles ta. „Ekspeditsioonibatoonid. Kaheksakümmend tükki. Kerged, ei rikne, kõik vajalik sees. Nii teevad profid.“

Katikas ja Liisukas olid nõus, sest see kõlas väga tõsiselt.

Esimesed kolm päeva olid suurepärased.

Neljandal päeval oli Katikas natuke tõre.

Kuuendal päeval tülitsesid nad selle üle, kes kaardi valesti kokku pani.

Kaheksandal päeval istusid nad kolmekesi telgis, keegi ei rääkinud, ja Liisukas ütles vaikselt:

„Ma ei taha enam kunagi elus midagi süüa, millel on ümber paber.“

Üheksandal päeval jõudsid nad ühte külla.

Seal oli üks vanaema, kes ei rääkinud nendega ühtegi ühist keelt, ja kes vaatas neid üks kord ja tegi siis kohe otsuse.

Ta pani nad lauda.

Ja tõi:

keedukartuleid võiga, oa- ja tomatisalati, kaks praetud kala, terve kausi hapukurki, musta leiba, ühe kannu hapupiima ja kolm keedumuna.

Kõik oli lihtne. Mitte ükski asi ei olnud kallis.

Nad sõid kaks tundi.

Ja pärast istusid nad õue peal pingil ja Katikas ütles: „Ma tunnen ennast, nagu keegi oleks mind sisse lülitanud.“

Vanaema pojapoeg, kes oskas natuke inglise keelt, tõlkis vanaema ühe lause.

„Vanaema küsib, miks te sõite kaheksa päeva ainult ühte värvi.“

Ja see on tegelikult päris hea reegel.

Sest iga taimevärv tähendab midagi. Punane, oranž, tumeroheline, lilla — need on erinevad ained, mida keha vajab, ja neid ei ole võimalik ühest asjast korraga kätte saada.

Mirdukas vaatas oma batoonikotti. Kõik batoonid olid pruunid.

Nad tegid uue nimekirja.

Batoonid jäid ka — batoon on hea asi, kui sa oled mäe otsas ja sul on kolm minutit aega. Aga nad pidid olema lisa, mitte kogu lugu.

Ja nad panid kirja kolm reeglit, mis kehtivad ka siis, kui sa ei ole üldse ekspeditsioonil:

Üks. Iga päev midagi, mis kasvas maa sees või puu otsas.

Kaks. Rohkem kui üht värvi taldrikul.

Kolm. Vähemalt kord päevas süüakse koos ja aeglaselt, sest üksi ja kiiresti söödud toit ei tee kunagi seda, mida ta võiks.

Liisukas kirjutas need päevikusse.

Ja alla kirjutas ta veel ühe lause, mille ta oli vanaema näost välja lugenud, kuigi keegi seda talle ei öelnud:

„Toit ei ole kütus. Toit on ka rõõm. Kütuse pärast ei kutsu keegi sind lauda.“

Head ööd.

Mõte: teine pool „Ahjust ja koerast“, ilma numbrite ja keeldudeta. Taimede eri värvid tähendavad tõesti eri toitaineid, seega mitmekesisus taldrikul on lihtne ja usaldusväärne juhis. Kolmas reegel — koos ja aeglaselt — on sama tähtis kui see, mis taldrikul on.

Sild Uus-Meremaal

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Uus-Meremaal on üks sild, kust inimesed hüppavad alla köie otsas.

Just sealt see kogu asi alguse sai — esimene koht maailmas, kuhu tuldi selleks, et maksta raha ja siis end neljakümne kolme meetri kõrguselt jõe kohale visata.

Katikas tahtis kohe.

Mirdukas ütles, et ta mõtleb.

Liisukas ütles, et tema oskab lennata ja tal ei ole seda vaja, mis oli tegelikult vabandus, sest ta kartis.

Sillal töötas mees nimega Wiremu.

Ta tegi Katikasega enne hüpet järgmist:

Kaalus ta ära. Kirjutas kaalu markeriga tema käeseljale. Valis selle numbri järgi köie. Kontrollis kinnitusi kaks korda. Palus kolleegil kontrollida kolmandat korda. Vaatas ilma. Vaatas vett all. Küsis, kas tal on selg terve.

Kokku üksteist minutit.

„Miks nii kaua?“ küsis Katikas.

„Sest sa oled hirmul,“ ütles Wiremu.

„Ma ei ole!“

„Oled küll,“ ütles Wiremu rahulikult. „Ja see on õige. Aga nüüd kuula tähtsat asja.“

„Hirm ja oht ei ole üks ja sama asi.“

„Hirm on tunne. Ta on sinu sees. Ta on tugev ka siis, kui midagi ohtlikku ei ole — sellepärast kardavad inimesed rääkida rahva ees, kuigi keegi pole kunagi kõnest surnud.

Oht on väljaspool. Teda saab mõõta. Teda saab vähendada.

Minu töö on vähendada ohtu nii palju, kui üldse võimalik. Sinu töö on olla hirmul ja hüpata ikkagi.

Aga kui keegi ütleb sulle, et ära karda — ära usu teda. Ainus, mille pealt otsustada, on see, kas keegi on ohu ära kontrollinud.“

Katikas hüppas.

Esimesed pool sekundit ei tundnud ta mitte midagi peale sellest, et maailm pöördus pahupidi.

Ja siis läks ta karjuma ja karjus terve tee alla ja veel natuke pärast.

Mirdukas hüppas teisena, väga vaikselt, ja ütles pärast ainult: „Hea küll.“

Ja Liisukas seisis serva peal kaheksa minutit.

Wiremu ei kiirustanud teda. Ta ei öelnud „tule nüüd“ ega „ära karda“. Ta lihtsalt seisis kõrval ja lasi tal olla.

Ja kaheksandal minutil hüppas ta ise, ilma et keegi loeks kolmeni.

Õhtul, kui nad istusid jõe ääres, ütles Liisukas:

„Ma ei saanud üldse julgemaks.“

„Ei saanudki,“ ütles Mirdukas. „Sa ei pea saama. Sa said lihtsalt teada, et sa oskad ka hirmuga midagi teha.“

Ja see on tegelikult kõige rohkem, mis kellelgi olemas on.

Head ööd.

Mõte ja fakt: maailma esimene kommertsbandž avati 1988 Uus-Meremaal Kawarau silla juures (43 m). Loo iva on lapsele kasulikum kui hüpe ise: hirm on tunne, oht on mõõdetav asi väljaspool. „Ära karda“ on kehv nõuanne; „kas keegi on ohu üle kontrollinud“ on hea küsimus.

Nazaré

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Portugalis on üks küla, kus talvel tulevad maailma kõige suuremad lained.

Mitte natuke suuremad. Maja kõrgused. Kümme, kakskümmend, mõnikord üle kolmekümne meetri.

Ja kõige imelikum on see, et kõrvalrannas, kilomeetri kaugusel, on samal ajal täiesti tavalised lained.

Mirdukas tahtis teada, miks.

Vastus on vee all.

Nazaré ees on hiiglaslik veealune kanjon — viis kilomeetrit sügav org, mis lõikab ookeanipõhja sisse ja tuleb peaaegu ranna juurde välja.

Sügavas vees liigub laine kiiresti. Madalas vees jääb ta aeglaseks.

Ja kui üks osa lainest jookseb üle kanjoni kiiresti ja teine osa jookseb kõrval madalikul aeglaselt, siis laine painutatakse kokku. Kogu see energia, mis oli enne laiali, surutakse ühte kohta.

Kaks lainet saavad kokku ja liidavad ennast.

Ja siis tõuseb üles asi, mille peale inimesed sõidavad üle poole maailma vaatama.

Nad ei sõitnud seal. Seda ei tee keegi, kes ei ole seda kümme aastat õppinud.

Aga nad said olla kaldal ja vaadata, ja Katikas märkas ühte asja.

„Miks neid on alati kaks?“

Iga surfari juures oli jetiga teine inimene.

„Sest üksi ei sõida siin mitte keegi,“ ütles vana portugallane, kes seisis nende kõrval. „Jetimees veab surfari lainesse, sest sellisele lainele ei jõua käte abil kunagi. Ja siis ta ootab.

Ja kui surfar kukub, siis on tal umbes kakskümmend sekundit, enne kui tuleb järgmine laine.

Kakskümmend sekundit. Selle aja sees peab jetimees ta üles korjama.

Nii et küsi endalt: kumb neist kahest on tähtsam?“

Katikas mõtles.

„Mõlemad?“

„Ei,“ ütles vanamees. „Ajakirja kaanele saab surfar. Aga küsi ükskõik kellelt neist, kes seal all on olnud, ja igaüks ütleb sulle sama: kõige tähtsam inimene minu elus on see, kes istub jeti peal.“

Õhtul, majakas, kuulasid nad merd.

Isegi maal, saja meetri kaugusel, oli kuulda müdinat — mitte kohinat, vaid madalat põrutust, mis tuli läbi kivi jalgadesse.

„Kas sa tahaksid?“ küsis Liisukas.

Mirdukas mõtles ausalt järele.

„Ükskord,“ ütles ta. „Kümne aasta pärast. Ja mitte enne, kui ma tean, kes mind üles korjab.“

Head ööd.

Füüsika ja fakt: Nazaré hiidlained tekivad Nazaré veealuse kanjoni tõttu (kuni ~5 km sügav), mis murrab ja koondab lainete energiat — see on lainete refraktsioon. Maailmarekordid on üle 26 m. Suurte lainete surfamine käib alati paarides: jetijuht veab surfari lainesse ja päästab ta pärast kukkumist. Loo iva: nähtamatu partner on sama tähtis kui kangelane.

Päikesekivi

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Kõige raskem asi vanal merel ei olnud torm.

Kõige raskem oli teada, kus sa oled.

Kompassi ei olnud. Kaarti ei olnud. Ja kui pilved on kaks nädalat järjest ees, ei ole ka päikest ega tähti.

Ja ometi sõitsid viikingid Norrast Islandile, Islandilt Gröönimaale ja Gröönimaalt Ameerikasse — viissada aastat enne Kolumbust.

Katikas, Mirdukas ja Liisukas said sõita ühel suvel kaasa. Laev oli koopia, aga meri oli päris.

Nad õppisid, et viiking loeb kõike.

Linde. Kui sa näed lindu, kes lendab õhtul kindlas suunas, siis seal on maa. Üks Islandi avastaja võttis kaasa kolm ronka. Esimene lendas tagasi. Teine tõusis üles ja tuli laevale tagasi. Kolmas lendas otse edasi — ja tema järel läks laev.

Pilvi. Maa kohal seisab pilv paigal, kuigi teised liiguvad.

Laineid. Suur ookeanilaine käib alati ühest suunast. Kui sa tunned, kuidas laev tema peal tõuseb, siis sa tead suunda ka pimedas.

Vaalu ja jäätükke ja vee värvi.

Ja siis oli veel üks asi, millest räägitakse vanades saagades ja mille üle teadlased siiani vaidlevad: päikesekivi.

Läbipaistev kivi, mille läbi vaadates olevat näinud, kus päike on, isegi paksude pilvede taga.

„Kas see on muinasjutt?“ küsis Liisukas.

„Võib-olla mitte,“ ütles kapten. „Islandi paekivi murrab valgust kahte suunda. Kui sa keerad teda, muutub heledus. Katsed on näidanud, et sellega saab päikese suuna üles leida ka pilvise ilmaga. Kas nad seda ka tegid — seda ei tea keegi kindlalt.“

Ja siis rääkis kapten neile ühe asja, mille peale Katikas ei olnud osanud tulla.

„Te teate, et viikingid käisid siin?“

„Kus siin?“

„Eestis. Saaremaal on leitud kaks laeva, mis maeti maa sisse koos meestega, kes seal langesid. Rootsi sõjamehed, umbes seitsmesajandal aastal — enne kui viikingiaeg üldse ametlikult algas.

Ja Saaremaa mehed käisid ise ka. Neid kutsuti Läänemere viikingiteks ja nendega ei tahtnud keegi tüli.“

Viimasel õhtul istusid nad tekil.

„Ma arvasin, et viikingid ainult rüüstasid,“ ütles Katikas.

„Enamik neist olid talunikud,“ ütles kapten. „Nad kasvatasid otra ja pidasid lambaid ja kauplesid — Bagdadini välja. Rüüstamine oli mõne mehe suvine töö, mitte terve rahva iseloom.

Nii on peaaegu iga rahvaga: see, mille poolest teda mäletatakse, ei ole tavaliselt see, mida ta enamiku ajast tegi.“

Sel ööl magas Liisukas tekil, teki all, ja laev tõusis ja langes pika ookeanilaine peal.

Üles ja alla. Üles ja alla.

Alati ühest suunast.

Head ööd.

Faktid on päris: viikingid navigeerisid ilma kompassita — lindude, pilvede, laineriida, vee värvi ja päikese järgi. Hrafna-Flóki rongalugu pärineb saagadest. Päikesekivi (islandi kaltsiit) polariseerib valgust ja katsed on näidanud, et sellega saab pilvise ilmaga päikese suuna määrata; ajalooline kasutus on siiski vaieldav. Saaremaa Salme laevmatused (u 700–750) on maailma vanimad teadaolevad viikingilaeva matused.

Fjordid

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Auto oli vana Land Rover, mis oli sündinud enne kõiki kolme reisijat kokku.

Ta sõitis kuuskümmend. Ta jõi palju. Ta tegi hommikuti häält nagu köhiv karu.

Mirdukas oli tahtnud rentida midagi uut.

Katikas oli öelnud: „Ei. Norrasse minnakse selle autoga.“

Esimene asi, mida nad õppisid, oli see, et fjordis ei saa kunagi kiiresti.

Tee läheb ümber mägede. Ja kui ta ei lähe ümber, siis läheb ta üles — Trollstigenil on üksteist juuksenõela ja igaühe peal on Land Roveri rool täiesti otsast lõpuni keeratud.

Ja siis on praamid.

Sa sõidad kaks tundi ja jõuad vee äärde ja ootad nelikümmend minutit praami, mis viib sind kolmsada meetrit teisele kaldale.

Kolmandal päeval lõpetas Mirdukas kella vaatamise.

Liisukas küsis, miks fjordid üldse olemas on.

Vana norralane praamis joonistas sõrmega tolmusele aknale kaks tähte.

V ja U.

„Jõgi teeb V,“ ütles ta. „Jõgi on kitsas ja lõikab kitsa oru.

Jääliustik teeb U. Ta on kilomeetri paksune ja ta ei lõika — ta hööveldab. Ta võtab kaasa kive ja kraabib nendega mäe seina ja teeb oru laia ja sügava põhjaga.

Ja siis läheb jää ära ja meri tuleb sisse.

Ja seda ongi fjord: liustiku hööveldatud org, mis on vett täis jooksnud.“

Katikas vaatas kaldaid. Need läksid otse üles, tuhat meetrit, ja nende all oli vesi tuhat meetrit sügav.

„Nii et me sõidame praegu mööda kohta, kus oli jää.“

„Te sõidate mööda kohta, kus oli jää,“ ütles norralane.

Kuuendal päeval keeras auto Geirangeri kohal ühel tõusul välja.

Ta lihtsalt jäi seisma.

Mirdukas avas kapoti ja vaatas sinna sisse nii, nagu vaatavad kõik inimesed, kes tegelikult ei tea, mida nad otsivad.

Katikas leidis viga kahekümne minutiga: üks juhe oli vibratsioonist lahti tulnud.

„Kuidas sa teadsid?“ küsis Liisukas.

„Ma ei teadnud,“ ütles Katikas. „Ma vaatasin kõike järjest, kuni midagi oli teistmoodi. Vana autoga saab niimoodi. Uue autoga ma isegi ei teaks, kust vaadata.“

Viimasel õhtul seisid nad Geirangeri kohal ja all oli fjord ja fjordi peal seisis üks väike valge laev, mis paistis nagu riisitera.

Vesi oli täiesti liikumatu ja peegeldas mäed nii täpselt, et ei olnud aru saada, kus üks lõpeb ja teine algab.

Kusagilt tuli kose häält.

„Kui me oleks lennanud,“ ütles Mirdukas, „oleks meil kolm päeva rohkem olnud.“

„Jah,“ ütles Katikas.

Nad seisid veel natuke.

„Aga siis oleks meil olnud ainult Geiranger,“ ütles Mirdukas. „Ja mitte kogu see tee.“

Head ööd.

Geoloogia: jõeorg on V-kujuline, liustikuorg U-kujuline — jää hööveldab kaasakantud kividega laia ja sügava põhja. Kui jää taandub ja meri tõuseb, tekib fjord. Sognefjord on ~205 km pikk ja üle 1300 m sügav. Trollstigenil on 11 juuksenõelakurvi. Loo iva: aeglane tee ongi tihti reis ise.

Purilennuk

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Purilennukil ei ole mootorit.

See on kogu asja juures kõige tähtsam ja kõige imelikum osa.

Sind veetakse köiega üles, köis lastakse lahti, ja siis oled sa üksi taevas ühe pika valge tiivaga ja mitte ühegi mürarikka asjaga.

Ja kohe on täiesti vaikne.

Ainult õhk voolab üle kabiini, nagu vesi.

Liisukas istus instruktor Anna taga.

„Me kukume,“ ütles Liisukas viie minuti pärast.

„Me libiseme,“ ütles Anna. „Vaata näidikut. Me kaotame ühe meetri sekundis. See on tavaline. Purilennuk kukub alati.

Trikk on selles, et sa pead leidma õhu, mis tõuseb kiiremini, kui sina kukud.“

Ja siis ta näitas talle, kust seda õhku otsida.

Üks: päikest. Kui päike soojendab künkanõlva või küntud põldu, läheb sealne õhk soojaks ja tõuseb üles nagu mull vees. Seda kutsutakse termikuks.

Kaks: pilvi. Iga väike valge rünkpilv on ühe termiku tipp. Pilv on lihtsalt koht, kus tõusev õhk jahtus ära ja tema niiskus muutus nähtavaks. Nii et pilv on märk: siin all on lift.

Kolm: linde.

Anna näitas käega. Kaks kotkast tegid nende all aeglaselt ringe, ilma tiibu liigutamata.

„Nad on selle leidnud enne meid,“ ütles Anna. „Nemad teavad. Meie ainult järgime.“

Ta kallutas lennukit ja tegi kotkastega samas kohas sama ringi.

Ja näidik pöördus ümber. Nad tõusid.

Kaks tundi hiljem olid nad kolme kilomeetri kõrgusel ja Alpide tipud olid nende all valged ja teravad ja väiksed.

Mootorit ei olnud endiselt.

„Kui kaugele me nüüd jõuame?“ küsis Liisukas.

„Sellel lennukil on suhtarv umbes nelikümmend,“ ütles Anna. „See tähendab: iga kilomeetri kohta, mis me kõrgust kaotame, läheme me nelikümmend kilomeetrit edasi.

Nii et praegu, kolme kilomeetri pealt, jõuaksime me ilma ühegi uue termikuta üle saja kahekümne kilomeetri kaugusele.“

Liisukas vaatas alla.

„Ja kui ma leian veel termikuid?“

„Siis jõuad sa nii kaugele, kui palju sa oskad.“

Sel õhtul kirjutas Liisukas päevikusse ühe lause.

Ta oli terve elu arvanud, et lendamine tähendab jõudu — mootorit, propellerit, kütust, midagi, mis surub sind üles.

„Aga kõige kaugemale jõuab see, kes oskab kasutada seda, mis niikuinii juba tõuseb.“

Ja siis jäi ta magama ja unes tegi ta kahe kotkaga ringi ega liigutanud kordagi tiibu.

Head ööd.

Füüsika: purilennuk vajub alati õhu suhtes, aga tõusvas õhus (termikus) tõuseb ta maapinna suhtes. Rünkpilv märgib termiku ülemist osa, kus tõusev õhk jahtus kastepunktini. Röövlinnud kasutavad samu termikuid ja on lennukitele usaldusväärne vihje. Sooruvahekord 40:1 tähendab 40 km läbitud maad iga kaotatud kilomeetri kohta.

Hokkaido lumi

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Jaapani põhjapoolseim saar on Hokkaido ja seal sajab lund nii, nagu mujal maailmas ei saja peaaegu kusagil.

Mitte niiskeid tükke. Kuiva, kerget, tolmjat lund, mida saab pukku puhuda.

Kohalikud ütlevad, et see on maailma parim lumi. Nad ei liialda.

Mirdukas tahtis kohe teada, miks.

Nad küsisid seda ühelt vanalt mehelt tõstuki jaamas ja tema joonistas lumme kaardi.

„Siberist tuleb külm tuul,“ ütles ta. „Väga külm ja väga kuiv.

Siis läheb ta üle Jaapani mere. Meri on soojem kui tuul. Tuul võtab merelt niiskust — nagu käsn.

Ja siis põrkab ta meie mägede vastu ja peab üles minema. Ja üleval on külm.

Ja kogu see niiskus tuleb korraga alla.

Iga päev. Kogu talve.“

Katikas arvutas hiljem kokku: mõnes kohas sajab siin talve peale üle kümne meetri lund.

Esimene päev oli alandav.

Katikas oli sõitnud lumelauaga kümme aastat. Siin kukkus ta kaheksa korda enne lõunat.

Sest sügavas pulbris ei tööta miski nii, nagu ta on harjunud. Kõva raja peal sõidad sa peal. Pulbris sõidad sa sees. Nina vajub. Ja mida rohkem sa ette kaldud, seda sügavamale ta läheb.

Vastus on täpselt vastupidine sellele, mida keha tahab teha: kalluta tahapoole ja lase laual ujuda.

See on umbes sama loomulik kui õppida magama pea alaspidi.

Kolmandal päeval sai ta kätte.

Ja siis ei olnud see enam sõitmine. See oli midagi hoopis muud — vaikne, pehme, veidi nagu aeglane kukkumine millegi sisse, mis kannab.

Ühe reegli õppisid nad ka.

Puude vahel ei sõida kunagi üksi.

Sest suure kuuse ümber tekib sügav pehme auk ja kui sa sinna kukud, ei pruugi sa üksi välja saada. Nii lihtne see on.

Nii et neil oli reegel: alati kolmekesi, alati üksteist näha, ja iga laskumise lõpus loetakse kolmeni: üks, kaks, kolm.

Liisukas ütles, et see on nagu lastelaager.

Katikas ütles, et lastelaagris ei ole viie meetri sügavusi auke.

Õhtuti käisid nad onsenis — kuumaveeallikas, kus istutakse lumesajus kaelani kuumas vees.

Üleval sadas. Lumehelbed lendasid aeglaselt alla ja sulasid vee kohal ära, enne kui nad kohale jõudsid.

Nad istusid seal vait.

Ja siis läksid tuppa ja jäid magama futonite peal põrandal, ja väljas sadas edasi, ja hommikuks oli maailm jälle täiesti uus ja täiesti valge, nagu poleks eile üldse olnud.

Head ööd.

Ilmateadus: Hokkaido kuulus kuiv pulberlumi tekib merelumesajust — külm mandrituul kogub Jaapani mere kohal niiskust ja mäestik sunnib selle tõusma ja välja sadama. Aastane lumekogus ulatub mõnes kohas üle 10 m. Pulbris tuleb raskus viia tahapoole, et laud pinnal püsiks. Puuaugud (tree wells) on päris oht ja metsas sõidetakse alati partneriga.

Garda hommik

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Garda järvel on kaks tuult ja mõlemal on nimi.

Hommikul, umbes kella kuuest, tuleb Peler — külm tuul põhjast, mägede poolt.

Pärastlõunal, umbes kella ühest, pöördub kõik ümber ja tuleb Ora — soe tuul lõunast, tasandiku poolt.

Nad on nii täpsed, et kohalikud ei vaata üldse ilmateadet.

„Miks?“ küsis Liisukas.

„Sama asi mis merel,“ ütles paadimees Giulio. „Päike soojendab maad kiiremini kui vett. Soe õhk tõuseb ja tema alla tõmbab jahedam õhk järve pealt. Nii tekib pärastlõunane tuul.

Öösel on vastupidi: maa jahtub kiiremini kui vesi, õhk voolab mägedest alla, ja hommikul tuleb tuul põhjast.

Järv hingab. Sisse ja välja. Iga päev.“

Ja siin oli probleem.

Sest Katikas tahtis veesuuskadega sõita, ja veesuuskadega on vaja siledat vett.

Ora teeb laineid. Purjetajad armastavad Orat. Veesuusataja vihkab teda.

Nii et neil oli ainult üks aken päevas: kell kuus hommikul, enne kui Peler tugevaks läheb, kui järv on nagu klaas.

Katikas, kes ei tõuse kunagi enne üheksat, tõusis nädal aega kell viis.

Esimene katse oli katastroof.

Ta üritas ennast käte jõuga püsti tõmmata ja lendas kohe ette, näoga vette, ja jõi natuke Garda järve.

Giulio sõitis tagasi.

„Sa üritad ise püsti tulla,“ ütles ta. „Ära ürita. Sina ei tõsta ennast. Paat tõstab sind.

Sina teed ainult kolme asja. Põlved kõverad, vastu rinda. Käed sirged. Ja ootad.

Ootad. Ootad. Las paat teeb töö. Ta tõmbab sind ise üles.

Kui sa tõmbad, siis sa kaotad. Kui sa ootad, siis sa tõused.“

Kolmandal hommikul tõusis Katikas.

Ja siis oli see kõik korraga: sile vesi hommikuvalguses, mäed mõlemal pool püsti, tema enda jälg valge joonena taga, ja külm õhk näol.

Ta sõitis kolm kilomeetrit, kuni käed enam ei kannatanud.

Nad sõid hommikust kell kaheksa, kui teised turistid alles ärkasid.

„Ma ei ole kunagi elus kell viis üles tõusnud,“ ütles Katikas.

„Ja?“

Katikas mõtles.

„Ja tuleb välja, et mõnda asja saab teha ainult siis, kui sa lähed kohale ajal, mil ta olemas on. Mitte siis, kui mul on mugav.“

Giulio naeris ja ütles midagi itaalia keeles, mida keegi ei tõlkinud, aga mille mõte oli ilmselgelt: see poiss sai aru.

Head ööd.

Ilmateadus ja tehnika: Garda järve Peler (hommikune põhjatuul) ja Ora (pärastlõunane lõunatuul) on termilised tuuled — maa ja vee erineva soojenemiskiiruse tagajärg, sama mehhanism mis mereline briis. Veesuusatamise algõpetus on loos õige: põlved kõverdatud, käed sirged, ja lasta paadil enda püsti tõmmata, mitte ise vastu tõmmata.

Elektrik Vasja

Katikas, Mirdukas ja Liisukas

Baasis kadus valgus ära ja tuli Vasja.

Vasja oli elektrik kolmkümmend aastat. Tal olid suured käed ja väga rahulik nägu ja ta ei kiirustanud kuhugi.

Mirdukas ja Liisukas istusid trepile teda vaatama.

Esimene asi, mida Vasja tegi, oli see, et ta lülitas kilbis midagi välja.

Teine asi oli see, et ta võttis taskust väikese mõõteriista ja kontrollis, kas juhtmes on tõesti pinge kadunud.

„Sa ju lülitasid ise välja,“ ütles Mirdukas. „Miks sa kontrollid?“

„Sest lüliti võib olla valesti märgitud,“ ütles Vasja. „Või võib keegi olla midagi ümber ühendanud. Või ma võisin lihtsalt vale asja välja lülitada.“

Ta pani mõõdiku tagasi taskusse.

„Ma ei usalda ühtegi lülitit. Ma usaldan ainult mõõdikut.“

„Ja mis elekter üldse on?“ küsis Liisukas.

Vasja joonistas tolmusele lauale ringi.

„Elekter tahab käia ringi. Ta läheb välja, teeb töö ära — paneb lambi põlema — ja tuleb tagasi. Kui ringi ei ole, ei juhtu midagi.

Ja siin on kogu ohu saladus.

Kui sina puudutad pinget ja seisad samal ajal maas, siis oled sina see tee tagasi. Elekter ei taha sind. Ta lihtsalt otsib teed maasse, ja sina juhtud olema kõige lühem tee.“

„Aga linnud?“ küsis Mirdukas. „Linnud istuvad traadi peal ja neil ei juhtu midagi.“

„Väga hea küsimus,“ ütles Vasja. „Sest linnul on mõlemad jalad ühel ja samal traadil. Nende kahe jala vahel ei ole vahet. Ringi ei teki.

Aga kui suur lind laotab tiivad ja puudutab korraga kahte traati — siis on lugu läbi.

Nii et reegel ei ole ‘ära puuduta elektrit’. Reegel on: ära ole kunagi kahe asja vahel korraga.“

„Ja vesi?“

„Vesi teeb sinust palju parema juhi,“ ütles Vasja. „Kuiv nahk on üsna kehv juht. Märg nahk on kümneid kordi parem.

Sellepärast ei laadita telefoni vannis. Sellepärast ei puututa lülitit märgade kätega. See ei ole vanaema jutt. See on füüsika.“

Siis näitas ta neile kilbis üht väikest lülitit, mille peal oli katsenupp.

„See on rikkevoolukaitse. Ta on kõige targem asi selles kastis.

Ta loeb kogu aeg kahte asja: kui palju voolu läheb välja ja kui palju tuleb tagasi. Kui kõik on korras, on need täpselt võrdsed.

Aga kui osa voolust läheb kuskil mujale — näiteks läbi inimese maasse — siis tagasitulev osa on väiksem.

Ja kui vahe on kolmkümmend tuhandikku amprit, lülitab tema kõik välja umbes kolmekümne tuhandiku sekundiga.

Kiiremini, kui süda jõuab lüüa.“

Ta vajutas katsenuppu. Kilp klõpsatas ja valgus kustus.

„Seda nuppu tasub vajutada paar korda aastas,“ ütles Vasja. „Ainult siis tead sa, et ta veel töötab.“

Enne minekut ütles ta neile neli reeglit, mis on lastele ja mille peale ei ole vaja mõelda:

Pistikupessa ei pane midagi peale pistiku.

Katkist või lahtist juhet ei puuduta. Ei kontrolli, kas ta on pinge all. Ütled täiskasvanule.

Kilbi kaant ei ava.

Ja kui sa näed maas õhuliini juhet — kas puu murdis või torm — siis ei lähe sa lähemale kui kakskümmend meetrit. Ja sa ei jookse.

„Miks ei jookse?“ küsis Liisukas.

„Sest maa ise on juhtme ümber pinge all, ringidena,“ ütles Vasja. „Kui sa astud suure sammu, on su üks jalg ühes ringis ja teine teises, ja nende vahel on vahe. Ja siis läheb vool ühest jalast teise, sinu kaudu.

Nii et sa liigud eemale väga väikeste sammudega, jalad koos. Ja siis helistad 112.“

Valgus tuli tagasi kell kaheksa.

Vasja pesi käed, jõi tee ära ja läks.

Ja Liisukas ütles hiljem, magamaminekul, ühe lause, mis oli tegelikult päris tark:

„Mulle meeldib, et ta ei öelnud kordagi, et see on ohtlik. Ta ainult seletas, kuidas ta töötab.

Ja pärast seda ma juba isegi tean, mida ma ei tee.“

Head ööd.

Füüsika ja ohutus: vool vajab suletud ringi — oht tekib siis, kui inimene saab teeks maasse. Lind on traadil ohutu, sest mõlemad jalad on samal potentsiaalil. Märg nahk juhib oluliselt paremini kui kuiv. Rikkevoolukaitse võrdleb välja- ja tagasivoolu ning lülitab 30 mA erinevuse korral välja millisekunditega; katsenuppu tasub vajutada paar korda aastas. Maas lebava õhuliini ümber tekib sammupinge — sellepärast liigutakse eemale väikeste sammudega ja hoitakse vähemalt 20 m distantsi.